Blogi avalehel

Tsäk-tsäk!

August 18th, 2012

Ei ole minust suurtel kohalikel rahvakogunemistel käijat. Jätsin kodukooli kokkutulekule minemata, tahtsin olla omaette. Kadusin kiiresti metsa poole, sest niigi olen oma plaanidega jännis. Jõeaas pooleldi niitmata, taimede hooldustööd üsna algusjärgus.

Mis kooli suurt juubelit ja kokkutulekut puudutab, siis mõtlesin, et minu eas on palju toredam saada kokku oma klassi rahvaga ja klassijuhatajatega, nagu see täpselt aasta tagasi oli, kui tähistasime 50 aasta möödumist keskkooli lõpetamisest. See oli südantsoojendav – kõik omad, kõik samasugused särtsakad kui kooli ajal.

Täna on/oli seal minuvanuseid tõenäoliselt vähe koos ja noori ma enam ei tunne. Oma laste klassikaaslased olid viimased, keda veel tean, ja sellestki on peaaegu 20 aastat möödas, hilisemaid enam mitte. Nende ridade tippimise ajal kostis tuppa paugutamist ja läksin õue vaatama. Koolimaja juures, mis jääb üle km kaugusele metsa taha, lasti kümmekond minutit ilutulestikku. Natuke sellest jõudis puude vahelt ka minuni. Pidu kestab.

Laupäev on hea päev töötegemiseks, pole segavaid asjaolusid. Nädala sees olid remondimehed kõrvalhoone kallal ja tavapärane elu sai mõnevõrra häiritud. Äsja laotud korstna pärast jäi üks saunategu ka vahele.

Nagu eespool mainisin, on töö jõeaasal pooleli. Ega see enam nii libedasti ei lähe kui varasematel aastatel. Niidan kallastel tärkavad lepa- ja toomingavõsud igal aastal maha, alles jäävad suured puud, väiksemad kuused ja mõned sarapuupõõsad. Siis on sügisel kollaste lehtede aegu silmal ilus vaadata ja kevadisel õiteajal seda enam. Rohkem kui 10 aastat niitmist on suurendanud taimede liigirikkust. Praegu võib südamerahus ka kullerkupud maha niita, sest kuprad on kuivanud ja niitmine aitab seemneid levitada. Ka teised taimed on ära õitsenud ja suveilu kaotanud.

Ühe vana jalaka otsast kostis mingi häälitsus ja võttis veidi aega, kui nägin selle tekitajat. Tsäk-tsäk, sellist häält teeb orav, kui teda on segatud või tema teele ette satutud. Ärritunud olekus käib karvane saba vinks-vonks küljelt küljele ning puu otsast segajat vaatav pilkki pole eriti sõbralik. No, mine rahus oma teed, mõtlesin. Läksin eemale ja juba ta lendaski oksalt oksale ning järgmiseks sihtmärgiks valitud tamme otsas kadus silmist. Tegin tööd edasi.

Jäta vastus