Blogi avalehel

Mööda vikerkaart üles

August 23rd, 2012

Jõeaasa niitmisega sain juba eile ühele poole. Aga siis oli ilm ilus ja töö edenes. Täna läksin metsa alles lõunast, kui vihm järele jäi. Niitsin kõigepealt ühe sihi puhtaks ja jõudsin ka jõe ääres lepavõsa rookida. Siis aga jäin uuesti vihma kätte.

Passisin natuke puu all, kuni lehed saju eest varju pakkusid. Kui läbi tilkuma hakkas, oli õigem lagedal jätkata – ühtviisi märjaks sai nii või naa, passides või tööd tehes.

Pikapeale läks olemine väga vesiseks, lähedalt kostis ka äiksekõminat. Arvan, et lõikuriga töötamine on piksega ohtlik. Hakkasin auto poole sammuma. Mõnesaja meetri käimise järel riided lausa tilkusid ja tööpäev oli kindlalt läbi.

Kui olin kuivad riided selga saanud ja autoga liikuma hakkasin, hoidsin silmad põllunurgal, kus eelmistel päevadel ja ka täna tööle minnes konnakotka poeg passis. Mõtlesin, et kuna see on tema lemmikpaik, ehk näen teda jälle. Nii oligi. Noor konnakotkas istus kaevukaanel ja soputas vihmast märgi sulgi. Pruun sulekuub seljas, kaunistuseks noorlinnule iseloomulikud valged suleäärised, kuklas heledate sulgedega tunnuslaik, jalas vihmast tilkuvad sulepuksid, mille säärte all numbrite ja tähtedega rõngad. Kotkas on suur ja uhke lind. Ainuüksi tema nägemise pärast tasub iga päev metsas käia.

Sadu lõppes ja päike tuli välja. Vaatasin tagasi. Oleksin kauem jõe ääres paigal püsinud, oleksin sealt otse vikerkaarele saanud astuda ja üles taevasse tõusta, sest kaar toetus täpselt sinna, kust olin tulnud.

Jäta vastus