Blogi avalehel

Sokuseeme meil siiski olemas

August 28th, 2012

Hurjutasin laupäeval Valgamaal toimunud talumetsamajandajate kokkutulekul oma head sõpra Raivot Türi mailt, kui ta kirus, et tema noorendikus ülbitseb 12-pealine metskitsekari ja et ta oli andnud jahimeestele käsu need sealt likvideerida. Ütlesin, et see on liiga karm ja arvestagu, et kusagil peab ka metsloomadel koht elamiseks ja toitumiseks olema. Loodetavasti jahimehed sealt neid kõiki nüüd küll laskma ei tule, sest enamikus jahiseltsides on otsustatud metskitsede arvukuse taastamiseks loomi mõnda aega mitte küttida.

Olgu Türi ja Särevere kandiga kuidas on, igatahes Vändra mail kohtab metskitse väga harva. Mitte et mina seda üksi väidaksin, vaid seda räägivad ka jahimehed. Lisaks metskitsedele on kusagile haihtunud ka koprad. Pole tamme ehitatud, pole angervaksa söömas käidud ega pajuvõsa lõigatud, nagu see meil jõe ääres tavaline asi on olnud. Jahimeeste jutu järgi võimutsevad nüüd ilvesed ja hundid, kes varitsedes saavad veest kaldale tulnud koprast jagu. Metssigu ikka liigub, minu niidetud radadel on tuhnimas käidud, metsa all sammalt pööratud ja kuuse all arvasin ka seapesa olevat, sest sihti niites tuli vänge hais ninna ja siis nägingi kõrval kohta, kus puuront oli kuuse oksad vastu maad vajutanud ja selle all mõnus kuiv magamislohk.

Olin päeval metsas võsa niitmas ja kui õhtu eel sealt sõitma hakkasin, vaatasin natuke aega autoaknast männioksal istuvat kotkapoega (see on igapäevane mõnus hetk, kui teda jälgida saan) ja siis hakkasin edasi liikuma. Plaanis oli veel põllutee äärest suve jooksul kasvanud pajuvõrsed maha niita, aga esialgu tegin hoopis teise peatuse, sest põõsaste taga paistis üks ilus loom. Nagu raidkuju – seisis, vaatas ja silm ka ei pilkunud. Ah et selline julge ja traksis poiss sa siis oledki, meie sokuseeme! Kuidas üldse inimene suudab sellist looma nähes püssipäästikule vajutada… Mina muudkui klõpsisin pilte, tema vaatas mind. Kaugemal hakkas kotkas männi otsas kilkama. Mõtlesin, et pajupõõsaste niitmine tuleb teiseks korraks jätta. Ei raatsinud ilusaid hetki katki teha.

Asi lõppes nii, et kraamisin fotoka kotti tagasi, istusin veel natuke aega autos, kuni sokupoiss aeglaselt liikuma hakkas ja läbi põõsaste kraavi taha kadus.

Päris ilma metskitsedeta me kah nüüd pole, olen sealsamas mõni nädal tagasi rapsipõllul näinud ka teist sokku, kel parempoolne sarv oli imelikult kõver, vasak oli nagu peab, kikkis. Ka üht üksikut kitse olen mõned korrad näinud, aga tema on pelglik, hoiab ristikheinapõllu kaugemas nurgas kraavi ja põõsaste ligi, valmis iga hetk sinna peitu hüppama.

Jäta vastus