Blogi avalehel

On pärandkultuuri aasta

January 17th, 2013

Aasta 2013 on kuulutatud pärandkultuuri aastaks. See puudutab ka metsamaastikke, kus leidub jälgi aastakümnete või isegi sajandite tagusest inimtegevusest. Jälle on aeg rohkem mõelda asjust, mis oli enne meid ning juhtida metsamajandamistöid tegevate inimeste tähelepanu märkamist ja hoidmist vajavatele paikadele.

Üle pika aja näitas end päike ning järjekordse metsaretke käigus jõudsin raba lähistel oleval naaberkinnistul ühele tähelepanuta jäänud rajatisele. Pildilt on seda lumisel ajal küllaltki keeruline muust maastikust eristada, kuid on teada, et seda metsa läbis 19. sajandi teises pooles ja 20-nda algul Võidula klaasivabriku raudtee, mida mööda veeti rabast turbapätse klaasivabriku kütmiseks. Kusagil 1950-ndatel olid tammil isegi liiprid ja raudteerööpad alles ning kohalikud olid neid sealt välja sikutamas käinud. Siis süvendati ka rabaäärset oja ning sild lammutati.

Ojast ma seekord üle ei pääsenud, et rabasse kinnikasvanud turbaaukude juurde minna. Jää oli vee kohal õhus, all lahtine vesi. Trampisin jäälahmakaid katki, ehk külmub allpool teine jääkiht peale ja varsti peaks sealt ka rabasse pääsema.

Rabaäärse metsa ostis meie metsaühistu mees üle 10 aasta tagasi ja olen talle sellest ajaloolisest raudteest ka rääkinud.  Poleks eriti mahukas töö raudteetamm võsast puhtaks rookida ja säilitada seda nähtavana. Oluline on, et igaüks, kes seal praegu või tulevikus metsatöid teeb, teaks kunagise raudteetammi olemasolust ega kahjustaks seda.

Võidula küla, mõisnik Graubneri kumerate aknaklaasidega puidust mõisahoonet ning kunagise klaasivabriku ja töölisasula ajalugu teatakse hästi ja selle hoidmisega tegelevad kohalikud inimesed. Suviti käib mõisahoones külalisi ja pargis Käru jõe käärus peetakse kokkutulekuid.

Pärandkultuuriobjektidest on kõige rohkem kirja pandud vanu talukohti, hoonete jäänuseid ja vundamente, kiviaedu ja kaeve, kinnikasvanud ajaloolisi teid, lubja- ja tõrvapõletamise ahjusid, linaleoaukusid, inimeste või pärimustega seotud põlispuid, militaarobjekte I ja II maailmasõja ajast ning palju muud – kokku üle 100 nimetuse. Pärandkultuur on meie rahva saatuse ja aja lugu, jäljed esivanemate töödest ja eluviisist. See on samasugune rahvuskultuur nagu teater, muusika, keel, raamatud, arhitektuur või mistahes tänapäevani ulatuv vaimne pärand. Kultuurrahvana peaksime ka inimtegevuse jälgi ehk pärandkultuuri säilitama sama hoolikalt kui vaimukultuuri.

Olen oma metsas sellised kohad enam-vähem kõik üles leidnud, jõudumööda korrastanud ning need on kantud pärandkultuuri registrisse, mis on vaatamiseks maa-ameti veebilehel. Ka see jõeäärne talukoht, mida siin sageli mainin, on üks näide hooldatud pärandkultuuriobjektist metsas. Ehkki pärandkultuuril puudub seaduse kaitse ega maksta selle hoidmise eest enam ka toetust, on vana säilitamine ja jõudumööda korrastamine lugupidamisavalduseks nende vastu, kes enne meid siin elasid, kuid veelgi enam hindamatu pärand tulevastele põlvedele.

 

2 vastus “On pärandkultuuri aasta”

  1. Pärija:

    Tahaks täpsustada.
    2013. aasta on nimetatud kultuuripärandi aastaks, mitte pärandkultuuriaastaks. Jah, neid sõnu kiputatakse kasutama sünonüümidena ning eks seda ole ka juba kultuuripärandi aastast kommunikeerides juhtunud, aga algupäraselt on nad erineva tasandi mõisted viies tagasi erinevatele teoreetiliste lähtealustele. Pärandiga tegelevate inimeste hulgas on sel teemal peetud mitmeid lõpuni vaidlemata jäänud vaidlusi.
    Kui lühidalt võhikuna erimeelsuste olemust markeerida, siis “pärandkultuur” sõnana on käibesse tulnud geograafide poolt kirjeldades ennekõike materiaalset pärandit – looduspärandit (nagu käesolev blogi artikkel) või nagu RMK poolt välja antavad pärandkultuuri raamatud. “Kultuuripärandi” mõistes on materiaalse (esemelise, looduspärandi) pärandi kõrval samavõrd oluline koht vaimsel, käegakatsutamatul, kultuuripärandil nagu kombed või keel ning pärandit mõistetakse ennekõike kui tähenduste ja väärtuste kogumit.
    Teisalt, pärand pole meile midagi antut – lihtsalt minevikust pärit asjad või kombed; asjade või nähtuste passiivne kogum (n.ö. muinsuskaitseline konserveerimine). Vastupidi, pärand on oma olemuselt konstrueeritud ja loodud ning nii ka pidevas muutumises. Ühe või teise asja/nähtuse kultuuripärandlikuks pidamine ei põhine selle olemuslikel omadustel, vaid mingitel temaga seostuvatel väärtustel, mida kogukond/pärija, millele ta kuulub, mingitel põhjustel oluliseks peab ja millele toetudes oma (kultuurilist) identiteeti üles ehitab. Seega pärandiloome on aktiivne protsess esindades meile olulisi väärtusi ja olles nii omamoodi kaasaja peegliks.
    Ehk kui jõuda algusesse, siis mina isiklikult näeksin kultuuripärandiaasta olulisust selle teadvustamises, et pärand ei ole seotud esmajoones mitte minevikuga, vaid ta ütleb vähemalt sama palju oleviku ja tuleviku kohta. Pärand on kultuuriliste praktikate sotsiaalne rekonstruktsioon ning sellisena nii muutuv kui ka valikuline.
    Või kui vaadata käesolevatki blogipostitust, siis väga asjakohane oleks püstitada endale mõned miks? küsimused – mida ütleb Teie (identiteedi) kohta see, et peate oluliseks nt Võidula küla mõisahoonet, aga mitte näiteks nõukogude perioodist jäänud suurtootmishooneid (lihtsalt meelevaldne näide)? Miks on sakslaste mõis “väärtuslikum” kui “vene värk”? Ma ei soovi siinkohal vastuseid, vaid lihtsalt osundan pärandi mõiste suhtelisusele.

  2. Pärand:

    Pärijale tänu hea selgituse eest ja autorile huvitava loo eest.

    Mõisted ja sõnad on segased ja liiga sarnased: “pärandkultuur” ja “kultuuri pärand”.
    Aga selles on sul õigus, et mõis on ilusam ja kunstilisem kui inetu kolhoosi laut, ning seetõttu on mõis enam säilimist väärt kui kolhoosi laudad. Mõisnikul oli maitset ja kultuuri rohkem kui kolhoosil.
    Vene värk, sõjaväeosa ja kolhoos ei ole kuidagi kultuuriga seotud – paljas propaganda ja tootmine. Aga mõis sisaldas ka kunsti, arhidektuuri ja ilu.

Jäta vastus