Blogi avalehel

Paanikaks pole alati põhjust

January 21st, 2013

Ikka juhtub, et oma metsas järjekordset ringkäiku tehes avastad kusagil mõne kuusepuu ära kuivanud olevat, enamasti on siis kuuse-kooreürask kallal käinud. Tavaliselt leiab selliseid puid talvisel ülevaatusel ja siis tekib soov need sealt välja raiuda, teisisõnu – metsas tuleks sanitaarraiet teha. Kas see iga kord vajalik on, sõltub omaniku suhtumisest. Ürask on metsaomaniku silmis kahjur, üldisemas mõttes aga osa elurikkusest ja looduslikust mitmekesisusest.

Lisan loo juurde kaks fotot erinevatest kohtadest oma metsas. See pilt, kus keskel seisab üksik kuivanud vanem kuusk, on tehtud noorendiku poolsest küljest, kus vana mets on kagu suunalt avatud. Tean seda kuivanud kuuske umbes 4-5 aastat ning olen jälginud, kas ürask liigub sealt edasi. Siiani ei ole. Aasta enne seda, kui sel kuusel esimesed märgid kuivamisest ilmnema hakkasid, oli läheduses tuul ühe teise kuuse ladva maha murdnud. Püsti jäänud tüügas meelitas tõenäoliselt putukad kohale ja sealt liikusid nad edasi servaalal seisva puu sisse. Teisi kuuski pole puututud. Suured kuused on paksu korpas koorega, mida tillukesed üraskid ilmselt läbi puurida ei suuda. Soojal ajal võib kuusk enesekaitseks tillukese üraski isegi vaigu sisse ära uputada. Loodan, et suuremat kahjustuskollet niipea ei tule ning see üksik kuivanud kuusk võib seal püsti seista, kuni kunagi raiekord terve metsani jõuab. Või kas mina seda üldse teengi, sest mõnekümne meetri kauguselt algab väike-konnakotka pesapaiga 100 meetrine kaitsetsoon.

Teisel fotol on värskem üraskikolle teises kohas, kus seisavad 6-7 peenemat kuuske sihi ääres metsa põhjapoolses küljes. Need kuused on tänaseks juba maha saetud, sest kättesaamine ja äravedu pole keeruline. Pigem oli saagimise mõte selles, et kui sealt juhtub mööda käima mõni kohalik või külla tulnud inimene, siis jääksid ära ohked, et näe, sul hakkab mets kuivama! Ei viitsi kõigile üle seletada, et kuivanud puud ei kujuta endast metsale enam ohtu, ehkki nad möödakäija silma võivad riivata. Ürask on oma pahateo juba ära teinud ja puust lahkunud. Asemele tulevad teised putukad või linnud, kes üraskivastseid söövad. Siiski võib üraskikolle seal edasi püsida, kui tõugud maa sisse talvituma poevad ning kevadel valmikud uusi kuuski asustama hakkavad ja uuele paljunemisringile lähevad.

Teise foto üraskikolle tekkis läinud suvel ja kahjustatud kuused on napilt 70-aastased. Neil on õhem koor, millesse polnud kevadel isasel üraskil kuigi keeruline sisenemisava puurida ja paaritumiskäikudes emaseid ootama jääda. Kust üraskid sinna lendasid, ei tea, sest läheduses pole teisi kahjustuskoldeid ega murdunud puid. Tiivuliste lendlevate putukate tulekusuunda on võimatu tuvastada.

Selle jutuga tahan jõuda sinnamaale, et metsakahjurid – kuuse-kooreüraskid – võivad mõnes kohas metsaomanikule suurt peavalu valmistada, eriti kui neid levib massiliselt ja kui omanik üraskite tõrjeks midagi ette ei võta. Järelemõeldult tegutsedes pole paanikaks siiski põhjust.

Kõige olulisem on mitte jätta metsa värskelt murdunud tooreid okaspuid (kuuski) või unustada enne kevade saabumist metsast välja vedamata juba valmissaetud okaspuitu.

Järgmine käik üraskist kahjustatud metsa peaks olema ilmade soojenemise järel maikuus, kui tuleks üle vaadata olemasoleva kolde läheduses kasvavad keskealised või raieküpsuse eelsesse ikka jõudnud kuused. Kui on näha, et mõnel puul esineb värsket vaigujooksu, tähendab see, et üraskipoiss on kohal ja tegutseb. Koore sisse puuritud auk, kust vaik jooksma on hakanud, tähendabki, et ürask on juba koore alla sisenenud. Et edasist kahjustust ennetada, tuleks vaigujooksuga puud kiiresti välja raiuda ja kohe metsast eemale toimetada. Nii saavad koos puudega välja viidud ka üraskid.

Üheks võimaluseks on avastatud kollete juurde paigaldada kevadel, kui ilmad soojaks lähevad, või teist korda pärast jaani, üraski püüniseid. Neid on mitut liiki ja kõik nad töötavad ligimeelitamiseks mõeldud peibutusaine ehk feromooni abil. Minulgi on renditud üks kastpüünis, kuhu riputatakse feromooni pakike, mis levitab spetsiifilist lõhna ja mille peale lendavad üraskid püünise pilude vahelt sisse, kuid sealt välja enam ei pääse. Jääb üle vaid püünist aeg-ajalt kontrollida ning kasti põhjas olevasse sahtlisse kogunenud üraskid kilekotti või kaanega nõusse puistata ja metsast välja toimetada. Üraskitega koos püünisesse sattunud teised putukad tuleks kindlasti vabaks lasta. Olen sellest kirjutanud möödunud kevadel ja suvel mitmes metsaloos (13. mai, 21. mai ja 9. juuli 2012).

Üraskipüüniste kohta leiab infot metsaühistu Kesk-Eesti Metsaomanikud kodulehelt kemo.ee ja huvi korral saab nii püüniseid kui feromooni nende käest osta.

 

Jäta vastus