Blogi avalehel

Rabalaugastel kõndimas

January 23rd, 2013

Täna lõpuks tundsin, et talv polegi enam nii kurb ja troostitu, eriti kui lumine raba inimest kannab ja rabamändide vahelt päike piilub.

Lootsin rabast vaikust leida, kuid kusagil kauguses kolistasid metsamasinad. Raba asub muust ümbritsevast üksjagu kõrgemal ja eks kõrgelt kosta ka kauged helid paremini. Seevastu on sügiseti mulle rabast meelde jäänud täiuslik vaikus, kohe nii hääletu, et kõrvadel valus.

Sattusin mootorsaani rajale ja avastasin, et keskmise lindi jäljes oli päris lahe sammuda. Jäljed viisid laugastiku vahele, kuhu jõuda oli ka minu siht. Laugaste kõrval on kõrgem puudegrupp, mida muul ajal pole eriti julgenud vaatama minna, sest laukaid ühenduses hoidvad kinnikasvanud kohad õõtsuvad kahtlaselt. Praegu annavad muust maastikust tasasemad lumelapid aimu, et seal all ongi needsamad laukad, millel nüüd vahva ringi jalutada.

Raba oli vanasti külarahva jaoks tähtis turbavõtmise koht. Selle servas olid igal talul oma pätsturba lõikamise augud ja turbaküünid. Seetõttu on sinna ka kuivenduskraave kaevatud ja turba võtmine jätkus isegi kolhooside ajal. Kraavituse mõjupiirkonnas aga hakkab raba hoogsalt metsastuma. Keskosas ja laugaste vahel on see protsess õnneks aeglane.

Päike vajus madalamale, ja kui hakkasin raba ääreala mändide vahele tagasi jõudma, kostis kõrvu mitmeid linnuhääli. Seisatasin ja sädin tuli lähemale. Punt sabatihaseid, mõned sootihased ja tutt-tihased. Vilkad linnukesed ei tahtnud kuidagi paigal püsida ega pildile jäämiseks poseerida. Üks tutt-tihane siiski õnnestus männioksalt kätte saada.

Üks väga suure jalanumbriga kult oli rabast metsa poole traavinud. Palju oli jänesejälgi, mis annab lootust, et valgejänest meil natuke veel leidub. Samas on ka ohtralt rebaste radu.

Kui kevadel lund vähemaks sulab, kuid raba veel külmunud, tuleks kindlasti tagasi minna. Siis on ka linde rohkem, ehk isegi metsiseid või tetri.

Jäta vastus