Blogi avalehel

Põder sööb, et ellu jääda

January 29th, 2013

Ma polnud enam tükk aega kasutanud metsa sõitmiseks oma suvist teed, sest siiani oli see väljade vahel lund täis tuisanud. Eelmisel nädalal käis üks mees seal traktoriga ning helistas, et ega ma ei pahanda, sest oli teraga kuni jõeni tee lahti lükanud. Loomulikult ei pahandanud, liiati kui keegi heast tahtest mulle liikumisteed teeb.

Sõitsingi siis seda teed metsa poole, et märkida ära mõned vanemad, vastu põldu valguse suunas külgharusid kasvatavad lepad, mida võiks küttepuudeks välja raiuda. Sellistel leppadel läheb üks või mitu külgoksa aina jämedamaks ja tüvi kõrguse suunas ei kasvagi.

Natuke maad enne viimast kurvi on üks pajupõõsaid täis, sovjetiaja maaparanduse buumi ajal ehitatud, kuid projekteerimisvigade tõttu raisku läinud põld. Või mis põld, hoopis endine metsa-karjamaa, mida poolvägisi üritati kusagil 80-ndatel põlluks muuta. Ei õnnestunud, sest liikuvad vesiliivad ummistasid drenaaži ja maa ei hakanudki põllumasinaid kandma. Hoopis pajuvõsa hakkas kasvatama.

Vaat seal on nüüd pelgupaik nii metskitsedele kui toidulaud põtradele. Kuhu pajud pole peale tungida jõudnud, kasvavad rohttaimed, mida keegi niitmas ei käi. Seetõttu võib seal igal suvel kuulda rukkirääku. Kuluheina kiht niiskel maal aina pakseneb ja varjab veel paljusid liike. Inimese silmale lihtsalt jäätmaa, kuid loodusele elurikas varjuline koht.

Olen harjunud mööda minnes pajupõõsaste suunas vaatama, lootes näha mõnd elukat. Seekord hakkaski üks põder eemalt põõsaste vahelt silma. Küllap ta enne minu tulekut seal pajusid sõi. Nüüd oli looma tähelepanu minule suunatud. Jahihooaeg küll ammu möödas, kuid inimest ei või iial usaldada.

Ma pole kuigi hea looma soo määraja, eriti kui põdrapulli kindlaim sootunnus – sarved – talvisel ajal puuduvad. Pildile jäi tagumik, mille valge osa peaks isasloomal lõppema kintsudel, emasloomal aga ulatuma üles sabajuureni. Sellel põdral oli lisaks veel habemetutt kurgu all ja minu arust ka uute sarvede ilmumise mügarad otsmikul. Seega võis ta ehk olla noorepoolne põdrapull.

Metsaomanikud kiruvad ulukikahjustusi, millest eriti valusaks peetakse noorte männilatvade murdmist põtrade poolt. Metskitsed, kelle arvukus on hetkel madal, kärpisid oma hiilgeaegadel talviti kuusetaimede latvu ja külgvõrseid. Tegelikult aga saavad mõlemad sõralised oma peamise kõhutäite siiski lehtpuude okstest, võrsetest ja koorest, suvel ka rohttaimedest või lehtedest. Metsaomanikele peavalu põhjustav okaspuude söömine on loomadele otsekui talvine vitamiinirikas maius üksluise oksadieedi kõrval. Inimestena ei saa me loomadele pahaks panna, et osa neist taime- või puutoitlased on, pealegi on mets, mida me kipume ainuomandiks pidama, ka nende looduslik elupaik. Jääb üle vaid loomi oma mõistusega üle kavaldada ning metsapuude kaitseks erinevaid ulukitõrjevahendeid välja nuputada.

Üks vastus “Põder sööb, et ellu jääda”

  1. Anti:

    Sellega, et põdrad, metskitsed toituvad selleks, et ellu jääda saab ainult nõustuda. Paraku aga ei saa sellega nõustuda, et kas neid peab ikka nii palju olema kui neid praegu on. Kas Eestis ikka peab olema 12000 + põtra. Või piisab 5000 põdrast.
    Mäletan 90-ndate keskpaiga põdrajahte ühes Harjumaa jahipiirkonnas kus aastas lasti 3-5 põtra ja sedagi suure töö tulemusena. Põdra tabamine oli sündmus ja mäletan sedagi, et põdra magugi loputati kraavis puhtaks ja viidi koju koertele. Praegu lastakse ilma suurema vaevata samast piirkonnast 20 põtra. Ebaõnnestunud jaht on haruldus ja ühe põdraga jaht napilt õnnestunud. Põdra saatus on enamsti müügiks minek ja meeste vahel lihaks jagatakse ainult vasikad.
    Samas jahipiirkonnas oli 90-ndatel hulk eesti hagijaid ja rebase jaht oli moes. Praegu on seal alles ainult üks “mohikaanlane” ja seegi käib ainult paar korda aastas rebasejahis.
    Ressurssi millega saab laiata ei austata. Ja see kõik toimub metsakasvataja arvel.
    Kui meil oleks kevadeks 5000 põtra oleks põdrakahjustused olemata, sest loomadele piisaks alusmetsa oksatoidust ja see vähene mida juurde hammustatakse männinoorendikust jääks metsakasvatajal märkamata.
    Samuti oleks põdra tabamine jahis uuesti sündmus ja äkki jõuaksid jahimehed ka väikekiskja jahti.
    Oleks kanalindudelgi mingit lootust.

Jäta vastus