Blogi avalehel

Kakkude huikamise aeg

February 11th, 2013

Veebruar peaks olema see aeg, mil händkakud metsas huikama hakkavad, et paariline leida ja koos pesaõõnsus välja valida.

Oma metsaretkedel näen vääriselupaikades või  mõnes seni raiumata jäänud vanas metsas kakkudele sobivaid õõnsusi. Kakkude endiga aga on kehvad lood. Sama räägivad ka lindude loendajad.

Paar-kolm viimast talve pole mul enam olnud õnne händkakkude tegemisi jälgida. Üheks põhjuseks on vahepealsed lumerohked talved, mil väga palju kakkusid nälga suri, sest nad ei suutnud sügava lume alt toiduks vajalikke hiiri kätte saada. Minusse on see jätnud äärmiselt nukra tunde ja seda suudaks leevendada vaid mõni praegune uus kohtumine.

Kuidagi ei taha ununeda üks märtsipäev pea kolm aastat tagasi, kui paar nädalat taluõues õunapuul istunud kaku leidis perenaine ühel hommikul lumelt surnuna. Just sel hommikul oli mul nende peresse asja. Nälginud linnust olid järel vaid kaunis sulestik, nahk ja luud. Taluperenaine rääkis, et oli kaku aeda ilmumise ja sinna jäämise üle kogu aeg imestanud, et ei tea, mis küll sellise metsalinnu inimeste juurde ajas. Lind aina istus ja jälgis perenaise õues liikumisi. Tagantjärgi muidugi kahetses, et oleks võinud kakule tükikese värsket liha panna, ehk oleks söönud ja jõudnud kevade ära oodata. Eks kakk toimis vist samuti kui metskitsed, kes näljaga õuedesse toitu otsima tulevad.

Teine koht, kus ühel kevadel kolme karvast kakupoega okstel tukkumas nägin, raiuti metsast lagedaks. Küllap nemad, kui üldse ellu jäid, kolisid siit kaugemale.

Händkakud ise pesa ei ehita, vaid otsivad metsast sobiva puuõõnsuse või hõivavad näiteks hiireviu risupesa, mis saab võimalikuks seetõttu, et kakud alustavad pesitsemist varakult, mil hiireviud pole kohale jõudnud. Kui viud saabuvad, on pesas mõnikord kakupojad ees ja teravate küünistega sõjakas mamma neid valvamas. Kaht risupesas pesitsemist olen näinud, kuid hiljem pole kakud neisse tulnud.

Mina käin endiselt ringi, kuulan ja vaatan ning muutun kurvaks, sest aina vaesemaks jääb metsaelustik, keda kümmekond aastat tagasi võis tihti kohata. Tahaks loota, et ehk ajapikku kakkude arvukus taastub ja õhtuhämaruses metsas käies oleks taas võimalus nende kummituslikke hääli kuulda.

Jäta vastus