Blogi avalehel

Tulevikumets ei hakka iseenesest kasvama

February 12th, 2013

Pärast seda, kui olin pildistanud juuresoleval pildil nähtavat kohta, otsisin kodus välja oma vanad fotod ajast, mil kasutasin filmiseebikat. Viies paksus albumis on kogu mu metsade ja neis tehtud tööde ajalugu selle ajani, kui 2008. a ostsin digikaamera ja hakkasin fotosid arvutisse salvestama.

Mul pole kodus võimalust filmifotosid digitaliseerida, seepärast ei ole eelmisel nädalal tehtud foto kõrvale panna pilti samast kohast oktoobri viimasel päeval aastast 2002. Just siis lõpetas harvester minu naabruses olevas metsas lageraie. Langi suurus 0,9 ha, sinilille kasvukohatüüp, enne oli vana kuusik, sekka haaba ja kaske. Üks siiani tegutsev metsafirma ostis selle talumaa pärijatelt ära ja asus majandama.

Pärast raiet sinna uut metsa ei istutatud, jäeti millegipärast (näiteks majanduslikel kaalutlustel) looduslikule uuenemisele. Eks ma juhtun paar-kolm korda aastas ikka sinna vaatama ja nägin, kui visalt lagedal alal mõni vitsake paistma hakkas. Juurevõsudest arenenud haavahakatised söödi metsloomade poolt kohe vigaseks, siin-seal huikasid üksteist taga mõned kaseraod. Siis kasvas raiesmikule kõrge rohi peale ja sellistes oludes pole seemnest tärkaval tillukesel kasetaimel lootustki ellu jääda. Kümme aastat on möödas ja uut metsa pole kuskil näha. Lõpuks vallutas tühja maa hoopis sarapuu, mille vahelt teisi noori puid on nüüd üpris võimatu leida. Kui nii jääbki, on tulevikus pasknääridel ja mänsakutel sügiseti koht, kust pähkleid koguda. Sarapuu on nii võimas pealetungija, et ilma teda ohjeldamata pole võimalik teisi puuliike kasvatada.

Miks ma sellest kirjutan, pole ju minu mets ega minu asi suure firma majandamisstrateegiasse tungida.

Tõin siinkohal lihtsalt ühe näite, mille poolest erineb kohaliku metsaomaniku ja üle riigi tegutseva metsafirma tulevikunägemus. Näiteid uuendamata lankidest võiksin ümbruskonnast tuua rohkemgi. Minul kohalikuna on vastutus nii külakogukonna, metsa, iseenda ja järeltulijate ees ning tegutsen põhimõttel, et kui metsast võtan, siis pean sinna ka tagasi andma. Hiljuti ühel koosolekul nähvati mulle, et milleks ma kipun vastandama väikemetsaomanikke ja metsafirmasid, et kõik me ju kuulume ühte seltskonda – erametsaomanikud, kellel peaksid olema ühised eesmärgid. Aga kas ka väärtushinnangud?

Üks vastus “Tulevikumets ei hakka iseenesest kasvama”

  1. metsa kutsu:

    Ma kavatsen talitada just samamoodi ehk uut metsa mitte istutada.
    Paar sõna selgituseks. Ostsin oma kodu lähedal ära 2 kinnistut> kokku ca 10 ha, mis riik 2 aastat tagasi oksjonil ühele metsafirmale maha müüs. (Kaalusin ka tookord ostu, kuid rahakott ei hakanud peale). Need muidugi võtsid metsa maha kohe ja üritasid teise naha ka võtta ehk planeeringu peale teha ja tükkidena maha müüa. Õnneks masu oli liiga kõva ja soov KV arendusega selles kohas tegeleda jahtus firmal üsna kiiresti. Tegin siis neile ettepaneku, et ostan 0,5 endise hinnaga ära. Algus punnisid vastu, aga siis tekkisid neil jamad maksuametiga ja nad müüsid kinnitud mulle kiire raha saamiseks maha.
    Ma pidin kah natsa panga poole pöörduma, nüüd olen tuttavatele 5K sees ja pangale samapaljuga.
    Nii siis ongi mul 2 lageraidega kinnistut, ja võlad 
    Ja seetõttu ei kavatsegi ma nendesse ennem mitte centigi investeerida ennem kui võlad makstud.
    Lisaks niipalju, et kui olen teiste metsaomanikega rääkinud, siis kõigil, kes on metsa uuendanud, on mingid mured seoses suuruluki kahjutustega. Ma endale sellist muret ei võta.
    Tegelt ma ei teagi, kas ma üldse hakkan seal veel metsa kasvatama> see nii pika vinnaga sissetulek. Mõtsin hoopis, et panen tara ümber ja lasen veise sisse… Seal oleks kah mingit tulu veel minu eluajal. Niikaua las kasvab seal, mis kasvab. Ongi veisel pärast, mida nosida.

Jäta vastus