Blogi avalehel

Kuidas talv üle elada

February 19th, 2013

Liiga kaua kestnud hall ja pilvine talveaeg on endasse mässinud mu meeled ja takistanud millestki helgemast mõelda või kirjutada.

Täna hommikul piiluma hakanud päike oli midagi erakordset. Lootsin, et teen pikema metsaretke ja suudan selle abil mustad mõtted eemale peletada. Päris nii siiski ei läinud.

Kui kodust liikuma hakkasin, pistsin targu ka lumelabida autosse. Ja seda läks varsti vaja. Metsani ei jõudnudki. Sirge teelõik lumevallide vahel oli ääreni täis tuisanud ja tuli tagurpidi teeristini tagasi ukerdada. Rattad ei tahtnud vanas jäljes püsida ja nii juhtuski paar korda, et pidin kaevama.

Mõtlesin siis, et sõidan ja vaatan, kuidas külades kodumaa 95.sünnipäeva eelsel nädalal elatakse. Valla tee, mida mööda koolibuss lapsi sõidutab, oli hommikul lumest lahti lükatud ja viis külani, kus veel eelmisel talvel farmis lehmad olid ja kus siis iga päev talvituvat sookurge vaatamas käisin. Nüüd on seal vaikus, töökodade ja lauda juures tallamata lumel mõned rebasejäljed, farmihooned tühjad. Hulk kohalikke inimesi, kes veel sügiseni farmi juures ametis olid, jäi töötuks. Küll aga andis farmi taga metsatuka juures seisev stardivalmis harvester ja kaugelt tulnud raiemeeste ööbimisvagun aimu, et kaasikule tehakse üks null ära.

Sõitsin veel ringi ja ega midagi ilusat ei näinudki. Sissevajunud katustega sovhoosiaegsed söödahoidlad, katkiste klaasidega tühjad elumajad, tuules lipendavad presenditükid taluhoonete seintel. Tee ääres raielangid üksikute säilikpuudega. Sellised on kalli sünnimaa sünnipäeva eel meil mõned põlised külad – armetud ja räsitud nagu inimesedki.

Ei leia minagi oma segilöödud tunnetele muud kosutust kui looduselt tuge otsides. Vaatan siis lindude tegutsemist, kel on lihtne eesmärk – kõht täis saada ja kevadeni elus püsida.

Hommikul rõõmustas mind sel talvel esimest korda üks rohelist värvi ja punase pealaega hallpearähn, kes tuli uudistama, mida kirevama sulestikuga suur-kirjurähn nii isukalt nokib. Passis natuke ja siis üritas ka toidust osa saada. Suurkirju, vaatamata veidi väheldasemale kasvule, oli sõjakam ja peletas rohelise eemale. Ootasin veel tükk aega, kaamera klõpsamiseks valmis, et ehk hallpea-roheline tuleb tagasi. Nägin teda natuke aega hiljem veel vana pärna tüvel ronimas – ja kadunud ta selleks korraks oligi. Suur-kirjurähn tuli aga õhtupoolikul uuesti ja sellest ka üks fotojäädvustus.

Jäta vastus