Blogi avalehel

Kesksuvine

July 22nd, 2013

Käes on aeg, mil looduses on kõik justkui ära olnud – jääb oodata vaid küpsemist ja hääbumist.

Kuldnokad on kogunenud parvedesse, istuvad traatidel või maanduvad hulgakesi põldudele toitu otsima. Peagi kohtab neid ainult rannikualadel ja korraga ongi nad läinud. Enam ei kuule varahommikuti lindude sädinat, ainult üksikud hilised pesitsejad toidavad veel poegi. Nädal tagasi lendasid mul jõe ääres kivimüüri prao vahelt pesast välja viimased linavästrikupojad.

Noored metsvindid hüplevad metsateel ja kaovad tulijat märgates põõsastesse. Kotkapoeg pesas sirutab tiibu ja valmistub esimeseks lennuks. Kägu jäi vait juba kaks nädalat tagasi. Ka rukkirääk lõpetas rääksumise.

Jõevesi on nii madal, et koolmekohast saab paeklibul hüpates kuiva jalaga läbi. Vihma on siinkandis tulnud vaid niipalju, et kastis lehed märjaks ja lõi paariks tunniks teetolmu kinni.

Angervaks on ära õitsenud, kellukad kuivanud. Kiiresti sai läbi ka pune (majoraani) ehk loodusliku vorstirohu korjamise aeg. Ainult jumikas, see hiline õitseja, peab sügiseni vastu. Temal on tee ääres seltsiks kollaste õiekobaratega soolikarohi.

Hapukurgi hooaeg on käes nii otseses kui kaudses tähenduses. Kurgid muudkui kasvavad, ainult et kas kõiki neid on mõtet talveks sisse teha – sööjaid eriti pole. Saagi jagamisest võib ka rõõmu tunda.

Luban endale veel nädalakese kergemaid trimmerdamistöid käimisradadel, augustiga aga jõuab kätte sobiv aeg värske lepavõsa niitmiseks talvistes raiekohtades jõe lähistel, kus jäid kasvama kased ja laialehelised lehtpuud. Paar-kolm aastat järjest lepavõsa kiusamist ja enamasti saabki nii hallist lepast jagu.

Järjekordselt muudetava metsaseaduse järgi vist võiks halli lepa ja toominga väljasaagimist jalakate, saarte, vahtrate ja tammede vahelt nimetada kujundusraieks. Jõeäärsetes lehtpuu enamusega lammi- ja salumetsades, samuti talukohtade vahetus läheduses püsimetsana hoitavates metsades on see raieliik omal kohal.

Jäta vastus