Blogi avalehel

Jõgi kuivab

July 30th, 2013

See suvi on täielik vastand eelmisele. Nii olematut veeseisu mäletan vast kümme aastat tagasi, kui sai jõepõhjast risu koristatud. Ka rohi pole tänavu nii lopsakas ja kõrge kui sajusel suvel. Ei ole vaatama jõudnud, kas ülesvoolu äkki mõni kopratamm pole tekkinud, mis vett kinni hoiab. Need loomad ikka paisutavad teatud jõelõikudele paraja koguse vett, kuhu vaenlaste eest sukelduda.

Sel suvel ei jää vist jõe koristamiseks mahti, sest olen niigi kimpus oma niitmiste ja muude töödega. Praegu on vana kuu ja tarvis kiiresti võsa lõigata. Talvise leparaie järel kasvavad ju kohe uued võrsed ja kui ei taha teiste puude vahele enam lepikut, siis on võsa niitmiseks just õige aeg käes.

Palavad ilmad sobivad küll põllumeestele viljakoristuseks, kuid käsitsi niitmiseks saabub talutav aeg alles õhtul. Hommikuti ma kodust välja minna ei saa, sest hooldamist vajava emaga kulub mitu tundi, pluss sagedane pesupesemine ja muud asjad. Keskpäevane palavus jälle metsatööks ei sobi.

Õhtune töötamine mulle meeldib, ehkki väsimus tuleb kiiremini kallale. Juba juhtuski, et kraavikallast niites komistasin ning kukkusin koos töötava trimmeriga külili. Hea, et jõhvidega trimmeripea masinal ees oli, mitte lõiketeradega ketas, millega peenemat võsa ja kõrget rohtu niidan. Selle peale ütleksid sõbrad, et vaata vahel passi ka ja võta hoogu vähemaks. Mina aga arvan, et seda lühikest ja ühtainsat elu tuleb elada, kuis vähegi jaksad.

Äsja sattusin kaldapealsel nägema üht ilusat meetripikkust tammehakatist, keda eelmisel sügisel vist tähele ei pannud. Kuidas muidu ma neid märkaksingi, kui ise hooldustöid ei teeks? Jälle üks õige puu õiges kohas kasvamas ja mul süda rahul.

Jäta vastus