Blogi avalehel

Jõuetu inimene suurte puude kõrval

November 4th, 2013

Nüüd siis on see aeg käes, kui pimedat on hulga rohkem kui päevavalgust. Metsas ei taha töö hästi edeneda, sest enam pole õieti ühtki vihmavaba päeva.

Laupäeval hooldasin üht 2012.a. rajatud kuusekultuuri, mis on veel liiga väike, et võiks seal hoogsalt lõikuriga vehkida – mõni taim jääb tähele panemata ja võib tera ette sattuda. Seepärast peavad prilliklaasid korralikult puhtaks nühitud olema ja pilk kogu aeg jalge ette suunatud. Kus on samblasem, seal on rohtu vähem, kasvab enamasti kase- ja paakspuuvõsa, mille lõikamine taimede ümbert edeneb kiiremini kui pika rohu sees otsides. Hooldasin sama raiesmikku ka eelmisel sügisel, aga siis võsa veel õieti polnud.

Oma metsakasvatuse algusaastatel ei raatsinud ma ilusamaid kasehakatisi kuusekultuuri vahelt kohe maha lõigata. Aastaid hiljem, kui lasin noorendiku hooldust väljaõppinud töömehel teha, lõikas ta ikkagi kuuskedest peaaegu poole kõrgemaks kasvanud kased vahelt välja. Ütles, et lähevad „huntideks“ ja hakkavad kuuski piitsutama.

Nüüd siis lõikan ka ise kohe alguses igasuguse võsa kuusetaimede vahelt täielt välja. Mõne aasta pärast, kui kuused on kõrgemad ja tugevamad, võib järgmiste hooldustööde käigus jätta kiirema kasvuga kaski alles, aga vaid neisse kohtadesse, kus kuuskede vahel vaba ruumi on jäänud.

Hall taevas ja pimedus mõjutavad meeleolu ja nii juhtub, et mõnel päeval, eriti kui veel selg tunda annab, ei viitsigi metsa jõudes tööle hakata, vaid tahan hoopis ringi vaadata, niisama jalutada. Algul on kõik hästi tore, eriti kui oma eelmisi tehtud töid üle vaatama juhtun või viivuks kodumetsa kaevatud tiigi kaldal istun. Kord nädalas käin kindlasti ka jõeaasal tammede all. Siis aga näen kusagil jälle uut tööjärge ees ootamas ning tunnen, kui jõuetu üks inimene suure metsa kõrval on.

Jäta vastus