Blogi avalehel

Ühest unustusse jäänud noorendikust

November 19th, 2013

Müttan koos külamehega (temal on saag) ühes aastateks unustusse jäänud väiksel metsaeraldisel, kuhu istutasime 1999.a. lageraie järel vähemalt kolmel erineval korral küll männitaimi, siis kuusetaimi, siis jälle tillukesi männiseemikuid. Tee või tina – miski ei tahtnud seal kasvama minna. Männitaimed kadusid viimseni, kuused ei edenenud. Ja lõpuks hakkas vohama sarapuuvõsa. Pildil on näha võsast lõigatud ja lõikamata osad.

Seemnemänni ladvas seadis elamise sisse rongapaar, teise elusa männi tüvesse raius musträhn oma korteri. Hiljem tulid teised rähnid ning maikuus, pärast rongapoegade lahkumist, hõivas männiladvas nende pesa lõopistriku paar ja kasvatas seal pojadki üles. Iga veebruarikuu lõpus tulevad rongad tagasi, kohendavad vana pesa ja uus ring algab otsast peale. Musträhn peenutseb, tema ei kasuta kaks aastat järjest üht ja sama õõnsust, tema raiub igal kevadel uue. Aga sarapuud aina kasvasid ning pasknäärid, mänsakud ja oravad korjasid juba pähkleid.

Tiheda sarapuuvõsa tõttu polnud mul erilist lootust enam muid noori puid kasvamas leida, kuni nüüd sügisel otsustasin seal põhjaliku inventuuri teha. Ja mis ma nägin – kidurad kuusekesed kasvavad põõsaste vahel just selliste vahemaadega, nagu olime need kunagi ammu istutanud. On natuke kaske ja mõned puntidesse hoidvad sanglepad ka.

Nüüd otsustasin, et päästame need eluõiguse eest visalt võidelnud kuused sarapiku seest välja. Kas teen õigesti, seda näitavad järgnevad aastad. Kindlasti saavad puukesed kevadel korraga natuke liiga palju valgust, kuid ehk peavad vastu. Tulemuste üle saab otsustada alles umbes kolme aasta pärast, kui muutused üle elatud. Pealegi on lõunapoolsel küljel kuuskedel varjuks üksjagu noori kaski. Kõrged vanad männid ja rongapere julgestavad ülevaltpoolt. Sarapuuvõsa ehk ei jõua esimestel aastatel taastuda. Küll aeg näitab, mis saab.

Jäta vastus