Blogi avalehel

Unistus pärnametsast

December 4th, 2013

Kui ma neliteist aastat tagasi lasin ühel poole hektari suurusel metsatükil lageraie teha, siis kasvas seal enamuspuuliigina haab. Taksaator oli 1999.a. majandamiskavas lisaks haavale kirjeldanud ka 75-aastaseid saari ja vähesel määral kaske. Pärnadest polnud juttu. Ometi olid mõned pärnad eraldisel olemas ja saemees jättis need koos saartega säilikpuudena alles.

Kuna haavik uueneb pärast lageraiet enamasti haavaga, siis kuuske ma sinna ei istutanud, jätsin looduslikule uuenemisele. Praegu teeme sellel tükil noore metsa hooldust ja on huvitav avastada, millised puuliigid siis tegelikult kasvama jäid ning milliseid muutusi on viimaste aastatega noorendikus toimunud.

Mul on olemas sama eraldise takseerandmed 2008.aastast ja oh imet! – peapuuliigiks on juba 50%-ga saanud saar, haava osakaal 20% ning 30% teised lehtpuud, sh. pärn. Nüüd, viis aastat hiljem aga lükkan harjavarre jämedusi haavakeppe ridamisi pikali maha, sest need kõik on juure pealt mädanenud ega pole ammu raasugi juurde kasvanud. Kuivanud on ka peenikesi saari, kuid enamus on terved ja sihvakad noored puud. Haavikust pole enam jälgegi.

Teises servas, raiel säilikpuudeks jäetud suurte pärnade ümbruses kasvab ka noori pärnasid, osa üsna luuavarre mõõtu. Kuuldavasti on pärn visa paljunema, istutusmaterjali kasvatatakse enamasti haljastuseks, mitte metsa istutamiseks. Seepärast on lausa õnn, kui pärnapuid looduslikult juurde tuleb. Ma ei tea, kas pärn võib paljuneda ka okstest, kui need mulda jäävad. Kuidas muidu seletada asjaolu, et kusagil 70-ndate lõpus, kui sealkandis metsakuivenduskraave kaevati, siis oli üks pärn jäänud mullavalli alla, kuid ladvaoksad ulatused põllu pool vallist välja. Just selle kõdunenud tüüka pikendusel kasvab nüüd noorte pärnade rida, mõned on alt juba 15 cm läbimõõduga.

Omaistutatud tammik mul juba on, miks mitte ka üks pärnik. Nii tamm kui pärn on ajast aega olnud eestlaste pühad puud. Pildil on tükike keskealise pärna koorest.

3 vastus “Unistus pärnametsast”

  1. Metsamees rannamännikust:

    Jah, pärn võib vabalt paljuneda okstest, mulla ja metsakõduga kaetud oksad võtavad üsna kergesti juured alla ja kui on maadligi ulatuvate okstega pärn koduaias, võib sel viisil istutusmaterjali saada. Lisaks annab pärn massiliselt kännuvõsu ja pole mingi kunst teda ka seemnetest ja pistokstest paljundada. Metsaistutusmaterjali järele pole lihtsalt nõudlust ja haljastajatel on teistsugused soovid, arvatavasti seetõttu puukoolid metsa istutamiseks sobivas suuruses ja hinnas pärnaistikuid ka ei paku.
    Pärn on mullaviljakuse suhtes üsna nõudlik ja kindlasti ei taha ta kasvada liigniisketel ja soostuvatel aladel, seetõttu teda väga sageli meie metsades ka ei kohta. Paar sajandit tagasi oli pärna meie metsades kindlasti rohkem, kuid kuna pärna koort palju punumiseks ja sidumiseks ja puitu puussepatöödes kasutati, siis eks tänu sellele intensiivsele inimkasutusele teda ka järjest vähemaks jäi (nagu on juhtunud ka tamme ja jalakaga). Kuna pärn on väga varjutaluv, siis alusmetsaliigina teda sinilille ja naadi kasvukohatüübi puistutes ikka esineb, aga sageli ei tunta teda ära või ei panda lihtsalt tähele.

  2. Leili:

    Eraldis, milles jutt käib, asub sinilille kasvukohatüüpi metsamaal. Seega sobib nii pärnale kui saarele, kuid miks haab kõik välja langes, ei oska arvata. Põdrad seal küll kõiki ära ei rikkunud. Võib-olla mõjutas raiejärgne võimas haavaokste vaal, kokkuveotee, mis praeguseks maatasa siledaks kõdunenud, ei tea.
    Tühja seal neist haabadest, sest mõnes teises servas on neid mul noorte puude gruppidena põtrade jaoks meelega jäetud kah. Kui suuremaks saavad, lasen hammustatud tüved küttepuudeks maha raiuda, nagunii kasvab uus põdratoit uue ringiga uuesti peale.

  3. Metsamees rannamännikust:

    On võimalik, et hiljutistel paksu lumega aastatel närisid hiired noorte haavavõrsete juurekaelalt koore nii armutult ära et nad seetõttu ära kuivasidki. Nii et looduse enda poolt läbi viidud noorendiku hooldamine.

Jäta vastus