Blogi avalehel

Talikülalised liikvel

December 10th, 2013

Umbes kuus nädalat sai külas vaadelda põhjamaist talikülalist – vöötkakku. Nüüd pole ma teda enam mitu päeva kohanud – vist lendas paremate toidumaade otsingul edasi.

Sõitsin vaatama, kas maaparandajad on kraavile truubi peale ehitanud, et põllult metsa pääseks. Truup oligi valmis, ehkki muid töid väljadel veel jätkati.

Kuna mõtted olid vöötkaku juures, ei märganudki, kui otse auto eest kraavikaldale löödud vaia otsast tõusis lendu hoopis viu. Kirusin ennast, et olen harjunud jälgima ümbrust, pilk ikka üle põldude metsa poole suunatud, kuid enda ette teele vaatan vaid niipalju kui teel püsimiseks hädavajalik. Nii magasingi nina eest lendu tõusva suure linnu maha.

Pärast, kui olin uue truubi ja süvendatud kraavi üle vaadanud, sõitsin sama teed tagasi. Viu oli end sättinud paarsada meetrit teest eemal kase oksale istuma. Madal päike valgustas linnu sulgi, mis andis kogu kehale kuldse tooni. Korraks vilksatas peast läbi, et äkki on tegemist taliviu ehk karvasjalg-viuga, kuid kodus pilte uurides jäin hiireviu variandi juurde. Taliviul on saba all valget, pealagi ja kael on kehast heledama, beežikama tooniga ning lennupildis paistavad tiibade heledamustrilisel alapoolel tumedad ringikujulised laigud.

Hiireviu sulestik on üldiselt tumepruun, rinnaesise heledad suled paiknevad kaare kujuliselt nagu pudipõll, tiibade alakülje hele muster võib erinevatel isenditel suuresti varieeruda.

Talvel võivad põhjast kas liiga külmaks läinud ilma või maha sadanud paksu lume pärast hulganisti sealseid viusid Eestisse jõuda, siin vahepeatusi teha, toitu otsida ning veelgi lõuna poole talvituma lennata. Nii juhtumegi talvisel ajal viusid nägema ka neis paigus, kus suviti pesitsevaid asukaid ei kohta. Looduses lahtiste silmadega liikuma harjunud metsa- ja jahimehed märkavad linde teistest inimestest sagedamini ning enamasti oskavad ka liike määrata.

Jäta vastus