Blogi avalehel

Pikk sügis sobib metsahoolduseks

December 20th, 2013

Hilissügisene märja ja lumeta maaga aeg ei sobi suuremateks raietöödeks, küll aga laseb neil, kel vajadus metsahooldust teha, täiel rindel töötada. Jõudumööda kasutan minagi seda võimalust.
Oktoobris alustatud lepiku raie seisab juba poolteist kuud, sest traktoriga metsasõit rikuks pinnasetee kohe ära. Ootame külma. Ja kui seda ei tulegi, pole ka midagi katki, raie lükkub lihtsalt edasi. See on väikemetsaomaniku eelis, et pole mingit survet, lepinguid ja kõrbemise ohtu, kui pidevalt puitu turule ei saa anda. Omanik jälgib looduse kulgu ja arvestab sellega, nagu tegid endistel aegadel taluperemehed oma metsas.

Siin peitub ka põhjus, miks olen jäänud kõrvaltvaatajaks, kui käib jutt puidu ühismüügist läbi metsaühistute, mis eeldab ühest piirkonnast korraga maksimaalse puidukoguse raiumist, koormate kogumist ja seeläbi parema hinna saamist. See aga tähendab, et kui olen end sidunud mingi lubaduse või lepinguga, pole sellest hiljem enam ilus taganeda. Ühismüügi tarvis on loodud tulundusühinguid ja mõnel neist pidavat isegi hästi minema.

Suurtel metsafirmadel on lepingud ja rahasurve peal, puit toodagu kokkulepitud ajaks kasvõi läbi mülgaste metsast välja. Majanduslik surve või selle puudumine on üks kõige olulisemaid erinevusi väikeste ja suurte vahel. Suur on käsist-jalust rahakotiga seotud, väikemetsaomanik aga oma otsustes vaba. Nii saan mina asjadest aru.

Oi, ja see vabadus on ikka üks ütlemata tore asi – olla omanikuna korraga nii minister, keskkonnanõunik, konsulent, jahimees, puuraidur või luuletaja.

Vaba otsustajana kasutangi soodsat lumeta aega just nendeks töödeks, mida paksu lumega teha ei taha või enamasti ei saagi. Hooldan noort metsa, kujundan keskealist kaasikut või lõikan kraavikallastelt võsa.
Praeguste soodsate ilmaoludega saab kaasikus alusmetsa põõsarinnet vähemaks võtta, mille tulemusel ilmuvad nähtavale tulevase teise rinde kuused. Et kaasiku all tegelikult nõnda palju kuuse järelkasvu on, ei paistnud varem väljagi, sest sarapuu ja paakspuu olid neist üle. Rääkimata grupiti kasvavatest noortest tammedest või pärnadest. On, mida avastada ja millest metsas olles rõõmu tunda.

Jäta vastus