Blogi avalehel

Pööripäev koos halliga

December 22nd, 2013

Laupäeva õhtupoolikul, mõni tund enne talveajale üleminekut, ma teda kaasikus märkasin. Olen harjunud metsas kogu aeg ringi vaatama, jälgima nii puude latvu, oksi, tüvesid kui maapinda, seega suudan pidevalt samades kohtades liikudes ka tähele panna, kui miskit on kasvõi tsipake teistmoodi.

Olin kraavikaldalt purdele astumas, kui heitsin veel pilgu kaugemale kaasikusse ja nägin, et kasetüvede vahel on hall laik. Hakkasin tasapisi lähemale liikuma ja seadsin kaamera valmis. Süda hakkas kiiremini põksuma, sest laik kauguses võttis kuju. Händkakk oksal!

Oi, kuidas olen neid linde oodanud pärast lumerohkeid talvesid, kui kakud toidupuudusel nälga surid. Kõik aastad enne 2010-nda lumeuputust olid händkakud mu metsas päris tavalised linnud, keda pea iga nädal oli õnn näha. Eriti talvel.

Juba veebruaris võis kuulda huikeid, kord nägin pesaks välja valitud puutüükal isegi kaht vanalindu kõrvuti istumas. Maikuus olen näinud karvaseid kakupoegi kuuskede all maapinnal ukerdamas, teinekord jälle puuokstel istumas või kinnisilmi tukkumas, ühel kevadel ka vanast hiireviu pesast üle ääre vaatamas. Noored kakupojad näevad välja justkui sassis karvapussakad, isegi tiivasulgi, mis kannaksid, veel pole. Kuid tragidust ja kangust on pojukestel palju. Pesast kukutatakse end potsti maapinnale, hiljem ronitakse küünte abil tagasi puu otsa oksale, kus turvalisem ja kuhu kakuema või -isa neile hiirekesi toiduks tassib. Nädalad mööduvad ning ühel päeval on pärissuled seljas ja tiivad kannavad kaugemale. Noored kakud lendavad metsa mööda laiali, õpivad ise toitu jahtima ja siis on neid hoopis raskem üles leida.

Händkakul on valkjas-hallikirju sulestik, mis muudab linnu kaasikus või haavikus talvel raskesti märgatavaks. Händkakk on öökull, see tähendab, et saaki (hiiri) püütakse pimedal ajal, kuulmise järgi. Päeval kakud puhkavad enamasti varjulises kohas puuvõras, sest lärmakad varesed, pasknäärid või harakad ei anna lagedas kohas suurele hallile oma kisaga rahu. Hiljuti kirjutasin blogis talikülalisest, põhjamaalt tulnud vöötkakust, siis tema peab jahti päevavalges. Sama teeb ka tilluke värbkakk, kelle vaenlaseks võib olla seesama suur ja öise eluviisiga händkakk.

2 vastus “Pööripäev koos halliga”

  1. HELI:

    Armas metsa Leili !

    Kaunist Jõuluaega ja tegusat saabuvat UUT AASTAT !

  2. Leili:

    Aitäh, Heli!
    Sooja ja rahulikku jõuluaega teie perele samuti!
    Tore oli taas lapselapsi näha ja just nemad tõid mulle väikese jõulukuuse, mille ka ära ehtisid. Säh sulle siis lubadust, et mina ise oma metsast kuuske koju ei too. See kuusk oli enne terve maa läbi sõitnud, siia toodi Tallinnast (!), kuid pärit pidavat olema kusagilt Kagu-Eestist, on hästi karedate okastega ja näha, et spetsiaalselt jõulukuuseks pügatud/kujundatud.

Jäta vastus