Blogi avalehel

Iga päev võib tuua midagi uut

December 30th, 2013

Ilm oli udune ja nähtavus päevalgi olematu. Kõndisin mööda metsasihti kuni piirini ja plaanisin tulla kuusenoorendikku pidi tagasi.

Üle kraavi naabermaakonda jääval eelmise talve lageraielangil hakkasid järsku hüplema valged tagumikud – metskitsed märkasid vist mind. Hea küll, mõtlesin, ei hakka teid häirima, parem pööran kohe kõrvale oma kuusenoorendiku poole.

Ees leppade vahel liikus midagi heledat, tõusis maast ja kadus kuhugi. Suur hele lind talvisel ajal võib ka mõni põhja poolt siia sattunud haruldus olla, nii et peab igal juhul järele uurima. Liikusin nähtu suunas lähemale ja asi sai selgeks – mu tuttav händkakk oli järjega juba sinna jõudnud.

Kuusenoorendikud kasvavad kunagistel üle 300 meetri pikkustel põllusiiludel, mida eraldavad taluaegsed kraavid. Kraavikallastel aga kasvavad lepad. Mõnel põllul on kuuseridade keskele jäänud eelmisest leparaiest oksavaal, mis nüüdseks on maatasa kõdunenud, kuid mida mööda on hea liikuda või saab edaspidi kasutada veoteena, kui kraavikallastelt on järgmise raiega vaja jälle lepapuid kätte saada. Vahekäigu kohevas kõdumullas võib elutseda hiiri.

Nii ma siis seda vahekohta pidi kõndisin ega polnud mahti kuuski vaadatagi, sest kogu tähelepanu koondus minu ees liikuvale ja lepaokstel peatusi tegevale hallile händkakule. Kuni tema maapinda, eriti mainitud vahekäiku uuris, mina seisin ja vaatasin kakku. Kui end liigutama juhtusin, pöördusid ümmargused mustad silmad minu suunas. Kui ma ei liigutanud, jätkas kakk uuesti maapinna jälgimist, lootes kuluheinast hiirepiikse tabada.

Tegin ka mõned fotod, kuid nagu öeldud, oli udune päev ikka hullult pime. Kõige lõpuks, kui olin temast mööda hiilinud, proovisin vastu uduhalli taevast kaku siluetti jäädvustada. Ka see ei kukkunud välja ja puu tagant piiluv kakk jäigi mu viimaseks katsetuseks. Teinekord, kui õnnestub värviline loojangutaevas kaku taustale saada, tahaksin siluetti uuesti proovida.

Sellised loodusretked on nii olulised ja kosutavad, et meelitavad neid  taas ja taas kordama. Iial ei või teada, millega järgmine käik üllatada võib. Kuni oled veel uudishimulik, seni on ka elu elamist väärt.

Jäta vastus