Blogi avalehel

Aasta tuli uus, tee metsa jääb endiseks

January 2nd, 2014

Soovin kõigile, kes loevad – eelmisest paremat uut aastat. Kõik, mis oli hea, tulgu kaasa, halba hakkame parandama. Ja seda tööd on üksjagu.

Uusaastapäev oli veel puhkamiseks. Mul on kombeks seda metsas teha. Käisin lihtsalt niisama kuulamas-vaatamas, sain kokku jahimehe perega, kes loomade söödaplatsil käisid. Soovisime üksteisele head uut aastat.

Jalutasin metsas ringi, kuulasin musträhni häälitsusi ja pidasin uusi tööplaane. Järsku märkasin metsa all valget kilekoti moodi asja. Mõtlesin et, pagan, kes siia on prügi maha jätnud, päev tagasi veel polnud. Kõigile metsameestele olen ammu selgeks teinud, et inimesest ei tohi metsa ühtki jälge maha jääda, rääkimata prügist, ka oma hädad tuleb sambla alla mulla sisse matta.

Astusin kilekoti moodi asjale lähemale, et korjan selle üles ja viin kaasa. Siis tundus aga, et kotile hakkasid kõrvad kasvama. Taipasin, et nüüd on kähku vaja pildistada, mine tea, mis seal puude all liigub. Ei jõudnud kaamerat valmiski seada, kui „kilekotile“ kasvasid jalad alla ja need pistsid kalpsates jõe poole jooksu. Paar siksakki siia-sinna ja jooksja kadus kuuskede alla. No muidugi valgejänes, kes lumeta looduses on oma valge talvekasukaga otsekui märklaud.

Tegin mitu ringi neis kohtades, kuhu nägin valget looma suunduvat, lootes teda leida mõne mätta või kännu taga kössitamas. Ei õnnestunud.

Valgejänes on väiksearvulisem ja haruldasem kui halljänes. Valged on kasvult väiksemad ja elavad laantes, hallid on kogukamad ja elutsevad rohumaadel või põldudel. Valgejänes on eraklik metsaelukas ja liigub üksi. Ses mõttes erineb ta mitmekesi koos tegutsevatest ja paremini paljunevatest halljänestest. Viimasel ajal pole enam kuigi tihti olnud võimalust valgejänest metsas näha, seda enam hindan uusaasta kohtumist.
Tee metsa on ka uuel aastal sama, mida mööda loodan tööd tegemas või loodust jälgimas käia.

Jäta vastus