Blogi avalehel

Valgejänes

January 3rd, 2014

Sain valgejänese lõpuks pildile, kehvasti küll, aga vähemalt kõik olulised tunnused, nagu valge keha, mustade otstega kõrvad ning tumedad silmad, paistavad oksarisu vahelt enam-vähem välja.

Korrastasin metsaalust, kus sügiseti on mul üks metsšampinjonide koht ning iga kord seal käies jääb jalgu kaikaid, suure lumega viltu vajutatud, murdunud ja ära kuivanud väikseid alusmetsa kuuski. Lõikasin ja tükeldasin neid vähemaks, lükkasin kuivanud sarapuuroikaid vastu maad, et paremini kõduneksid ja et liikuda saaks. Ühe sõnaga – tegin sellist tööd, mida kiiretel aegadel nagunii ette ei võtaks. Metsaalune muutub valgemaks ning töö käigus saan oma silmaga kõik puud-põõsad üle vaadata.

Selg hakkas küürutamisest lõpuks kangeks jääma, päev kiskus hämaraks ning otsustasin, et uurin natuke eilset kohta, kus valgejänest kilekotiks pidasin. Olin lugenud, et valgejänes on suhteliselt paigatruu, püsib ühes metsas pikemat aega.

Ei saanudki mööda teerada kuigi palju minna, kui nägin sama valget sedapuhku mitte eilses kuusetukas, vaid üle kraavi, umbes 50 meetrit kohast, kus enne olin ragistanud. Jänes oli ilmselt kogu selle aja paigal passinud. Küllap inimese kohalolek hoiab kiskjad eemal ning jänesel julgem puutüüka varjus kössitada.
Vahva, et lisaks händkakule on mul metsas nüüd ka jänes. Põdrad olid samuti äsja käinud ja värskelt teeraja äärest pihlakaid kraapinud.

Jäta vastus