Blogi avalehel

Talvised röövlinnud

January 21st, 2014

Peale kakkude võib talvel puudel passimas näha veel teisigi röövlinde. Paar päeva tagasi kakuvaatlustelt kodu poole sõites märkasin üle põllu kunagist talukohta tähistava põlispuu otsas üht täppi, kes lähemalt uurides osutus viuks, mitte järjekordseks vöötkakuks, kes päev varem just samal puul oli istunud.

Nüüd paar päeva hiljem juhtusin jälle üht viud nägema veidi eemal, teise hävinenud talukoha juures. Sel korral sain juba lähemale ja kuna hiireviu on erakordselt ettevaatlik lind ning lendab inimest nähes otsemaid kaugemale ära, siis see lind oli julgem. Põhjaaladelt, kus inimasustus hõre või puudub üldse, siia sattunud linnud on minu meelest vähem pelglikud, sest arvatavasti pole neil inimestega halbu kogemusi. Rändlindude tulistamist tuleb ette peamiselt lõuna pool, vahemeremaades ja Põhja-Aafrikas. Sellise kogemusega linnud enam inimest ei usalda ka siinsetes suhteliselt turvalistes oludes, kus haritum ja loodushoidlikum rahvas.

Sadas veidi lund, seepärast ei julge pildilt linnu sulestikku vaadates kindlalt väita, kas on tegu läbirändaja taliviu ehk karvasjalg-viuga või talvituma jäänud hiireviuga. Hele kõhualune ja valged suled saba alapoolel peaksid olema ühed olulisemad taliviu tundemärgid. Rinnamuster on neil hiireviuga üsna sarnane. Kinnituseks võiks tähele panna ka linnu pea- ja kaelasulestikku, mis taliviul peaks ülejäänud kehast heledam olema. Sabasuled lõpetab tume põikivööt. Seda lindu lennus olevana ma ei juhtunud nägema, õigemini ei soovinud külmal päeval oksal istujat asjatult tülitada, et oma uudishimu rahuldada. Taliviu tiibade alaküljed peaksid olema valdavalt heledad ja tiivaliigeste kohal on tume laik.

Hiireviu sarnaneb paljude teiste oma lähisugulastega. Seetõttu on tema määramine üksjagu kogemusi nõudev. Kevadel või suvel, kui hiireviud taeva all kutsehäälitsusi või lende teevad, on neid hoopis lihtsam eksimata määrata. Loomulikult on üks esimesi tunnuseid ka hiireviu tiibade hoiak liuglennu ajal – tiivad hoiavad V-kujuliselt ülespoole. Konnakotkastel seevastu on tiivaalused ühtlaselt pruunid ning liueldes on tiivad rõhtsalt maapinnaga, pigem hoiavad tiivaotste „sõrmesulgi“ alaspidi. Seega on kotka määramine minu jaoks oluliselt lihtsam, pealegi lasevad tugevama taluvusnärviga kotkad end paremini jälgida kui hiireviud.

Jäta vastus