Blogi avalehel

Meie kõige väiksem rähn

January 24th, 2014

Kuulsin metsas nõrka kopsimist, see tuli kuuse otsast. Jäin asja uurima.

Koputamine ei tulnud mitte kuusetüvelt, vaid külgokstelt. Siis nägin valgetriibulise seljaga rähni ennast. See oli väike-kirjurähn, väikseim meie rähnide seas. Minu nähtu oli emaslind, musta pealaega. Isastel on punane „müts“ peas. Väikestel rähnidel puudub ka punane sabaalune sulestik, nagu see on suur-kirjudel või valgeselgadel.

Linnuke oli üsna püsimatu, aina vahetas oksa, kontrollis selle koputades üle ja valis järgmise. Viimaks lendas teise kuuse otsa ning okste ülevaatamine jätkus. Alustas madalamalt oksalt. Samal ajal tegin temast ka mõne pildi. Ei tea, kas linnukesel õnnestus koore vahelt mõni sipelgas või putukas kätte ka saada, igatahes jäi ta minust sinna edasi kopsima.

Väike-kirjurähni võibki rohkem märgata talvisel ajal, kui puud lehtedest paljad. Ta on üsna liikuv ja teiste rähnidega võrreldes väike, nii varblase suurune, seepärast võtab aega, kui puuvõrast ta üles leiab. Pesitsema hakkab alles maikuus, pojad lennuvõimestuvad juulis. Sel ajavahemikul jäävad väike-kirjurähnid metsas üsna märkamatuks. Vahetult pärast poegade pesast väljalendu võivad nad mõneks ajaks peatuda pesa lähistel puudel. Olen kord oma metsas suvel just sellist pesakonda lähestikku sebimas ja toitu mangumas näinud.

Väike-kirjurähne polegi viimasel ajal kuigi palju näha olnud. Tavaliselt kohtame metsas ikka suur-kirjurähne, kes talvisel ajal kuusekäbisid murravad ja neist oma “sepikodades“ seemneid toiduks nopivad. Väike-kirju käbisid ei korja, see oleks tal kasvu tõttu üle jõu käiv ettevõtmine.

Jäta vastus