Blogi avalehel

Talisupleja

January 25th, 2014

Arvasin, et pakaseliste ilmadega võiks kärestikel nüüd vesipappe kohata. Sõitsingi Pärnu jõe äärde, kus vana veskitammi jäänused ja kärestikulises osas vesi veel külmumata. See kiire vooluga lõik enamasti ei külmugi.

Seda teavad ka põhja poolt siia talvituma lennanud vesipapid – pruunikasmusta kuue ja valge maniskiga linnud. Vesipappi kutsutakse veel jõeköstriks, küllap jumalameest meenutava rüü ja paigal koogutamise pärast.

Külma oli lõuna paiku 15 miinuskraadi, kui jõe äärt pidi luurele läksin. Kaldaservale jõudes vilksatas kohe minu eest vee poole lendu väike tume kogu. Kõndisin edasi, et puude ja põõsaste vahelt näha paremini kärestikku, kuhu lendaja suundus.

Jääl polnud kedagi, kuid siis nägin, et vees ujub vastuvoolu üks tume kogu. Vupsti! hüppas see kogu jääle, muutus valge maniskiga vesipapiks ja asus saaki neelama. Nõkutas natuke jalgu ja sumaki! uuesti vette tagasi. Jälle uue saagiga jää servale ja see kiiresti kõhtu.

Prr! Minul hakkasid kaldapealsel seistes käed juba paljast talvise supluse nägemisest kangeks tõmbuma. Aga vesipapp aina hüppas vette ja tagasi. Justkui lusti täis talisupleja. Tegelikult ikka karmides oludes ellujääja ju. Lõpuks sai vist kõht täis ja minust ta keset jõge jääservale sulgi puhastama jäigi.

Vesipappide toiduks on tillukesed kalad ja selgrootud, keda ta veest või jõepõhjast kätte saab. Linnuke võib päris tükk aega vee all kadunud olla, kui sukeldub põhjani, kus saaki näeb. Siis tõuseb jälle pinnale ja tiibadega ujumisliigutusi tehes suudab edukalt ka vastuvoolu liikuda. Vaatepilt avaldab muljet, kui on õnn vesipappi näha ja kannatust teda külma ilmaga jälgida.

Jäta vastus