Blogi avalehel

Saaks vaid aja tagasi pöörata

January 28th, 2014

Juba pikemat aega, kui kodukülla sõites möödun ühes kunagisest suurest ja edukast talukohast, olen kibelenud sinna sisse pöörama ja vaatama, mis sellest kõigest järele jäänud on. Üheks tõukeks vaatama minna oli ka mulle sügisel tulnud kiri, mis algas sõnadega „Kallis koduküla tüdruk“… Kirjutajaks oli sellesama talu peretütar, keda ma küll nägupidi ei mäleta, kuid kelle nime teadsin. Ta elab nüüd Sauel ja peaks minust veidi vanem olema.

Nii ma siis mõtlesingi, et teen tema kodutalu jäänustest mõned pildid, lasen fotod paberile trükkida ja postitan ükskord kirja teel Sauele.

Ka mina polnud selles majas kolhooside loomisest saadik käinud. Mäletan maja neist aegadest, kui see täiesti korras oli. Oli üks uhkemaid majapidamisi enne sõda ja eks see oli ka põhjuseks, miks nii küüditamine kui kolhooside tekkimine aastakümnetega loodu hävitasid. Maja ja uhke maakividest laut olid kasutuses veel kolhooside ajalgi ning viimased asukad lahkusid sealt enne Eesti taasiseseisvumist. Sellest saati on maja tühi. Katus on maja keskosas sisse varisenud, vahelaed ripakil, palkseinad veel püsivad.
Aias kasvavad võimsad põlispuud – peamiselt tammed, võsastunud sissesõiduteed palistab kunagine allee, aias on alles mõned vanad õunapuud. Õuekaevul on korralikud betoonrõngad peal, maja vundament on suurepärases seisus, maja alune kelder vajaks puhtaks rookimist.

Mäletan, et vanades taluhoonetes oli ka suur külalistetuba, mida kutsuti saaliks. Aknaavast sisse vaadates nägin, et vahepealsed elanikud on saali kaheks toaks poolitanud. Pilku köitis krohvitud lagi ja ilus klaasuks, mis kunagi toast verandasse viis – eestiaegsete tislerite töö näidis. Ja see päikese poolt olematuks söödud pitskardin klaasi taga…

Vanu hooneid pole enam kuigi palju alles, sest kes maal suurt talumaja või lauta üldse vajaksid ja hooneid korrastaksid. Asfaltteeni 200 meetrit, alevi poeni vähem kui 2 km, koolini sama palju.

Kuid on veel üks märkimist väärt maa-alune asi – lagunevad taluhooned ja sinna kuuluvad põlispuud, mitmesaja aastane tammeallee asuvad kruusakünkal. Kõrval on juba ammuilma kruus välja kaevatud ja pinnas põlluks silutud…

See maja, millest juttu tegin, on ainuke, millest niipaljukestki alles jäänud kui piltidelt paistab. Sealt teed mööda edasi on mu sünnikodu naabruses vaid kokku lükatud kivihunnikud, kõik need 11 on kunagi olnud talukohad. Mõni õuepuu veel meenutab. Järel on vaid 3 pidevat pluss 2 ajutist suitsu. Eesti maarahvas, mis meist saanud on?

3 vastus “Saaks vaid aja tagasi pöörata”

  1. ert:

    Tänud Mart Laarile ja praegusele võimule kes suutsid seda mida vene võim ei suutnud. Eestlased oma maalt minema ajada.

  2. Ahti:

    Läksid kõik linna läikivaid asju ja tulukesi taga ajama, pankade orjaks, elu efektiivistama.

  3. HELI:

    Kahju, kahju!

    Olen ise ühe sarnase kodu taastaja ja tean kui ränkraske see on, Tulime siia tagasi esimesel võimalusel 1991.a. Ka meil oli kulaklik majapidamine ja meie pere oli määratud Siberisse saatmisele. Isa istus juba kinni ja sealt kinnimajast läks sõit edasi asumisele samuti Siberisse.Ema kolme alaealise lapsega ja vanaema pääsesid imekombel pikast reisist , kuna said õigel tunnil sõna ja jõudsid metsaküüni peitu putkata. Sealt edasi algas pere kolgatatee. Siiski jõudis ema suure ringiga oma sünnikoju lõpuks tagasi. Siin sai ta küll viibida pool aastat enne kui läks manalasse.
    Maja remont on tasapisi edenenud. On jäänud veel katuse vahetus. Kuna vahepeal oleme ühiste jõududega kahele lapsele talu maadele ehitanud oma pesad, viibis vana majapidamise kohendamine.Nüüd siis toimetame jälle selle kallal. Nüüd juba laste abiga.Teha on veel palju.

Jäta vastus