Blogi avalehel

Koivad sirakil

January 31st, 2014

Järjekordset metsaretke tehes olin alguses natuke kurb, nähes ilusas metsas kõrvuti sirakil maas kaht täisküpses vanuses sihvakat kuuske. Seltsiks olid nad ka ühe tümika kase endaga kaasa haaranud. Eks detsembritorm, mis muu.

Kui olin pikali puude ümber tiiru ära teinud ja mõtisklenud, kuidas nad sealt välja tuua (uhked palgipuud ikkagi, metsa kõrgus 26-28 m keskmiselt), siis ühel hetkel tekkis hoopis vallatu mõte. See paistab ka juurde lisatud pildilt välja.

Kujutage nüüd ette kaht karvakestega kaetud kurekoiba, külmund porisaapad varvaste ümber. Hiigelmõõtmetega lind on end sirakile visanud ja jalad välja sirutanud. Tea, kas tohibki puhkaja und segama hakata.
Vaatasin tehtud fotosid ja tuju läks aina rõõmsamaks.

Asjast tõsisemalt rääkides pole iga-aastane tormimurd meie laiuskraadidel midagi erakordset. Metsaomanik leiab ikka mõne puu, mis tuultele pole vastu pidanud. Üksiku murdunud lehtpuu võib rahumeeli sinna kõdunema jätta, eriti kui traktori metsaviimine ja koorma väljatoomine ülejäänud metsale rohkem kahju võib tekitada kui asi väärt. Kuid korralikku okaspuud, mis koos juurtega maast lahti pööratud ja mille tüvel pole rikkeid, paindeid ja millest saaks saagida korralikke prusse või laudu – see vajab kaalumist. Lisaks väärtuslikust puitmaterjalist ilmajäämisele tekitab hukkunud kuusepuu metsa jätmine üraskite kohale ilmumise tõenäosuse.

Olen tähele pannud, et vanad servapuud peavad tormituultele hästi vastu, eriti kui kõrvuti kasvavad nii lehtpuud kui kuused. Seepärast ei tasu iialgi hõredaks raiuda või vahetus naabruses lageraiega avada valdavate tuulte (lääne, loode) poolset metsaserva. Mingil põhjusel kipub tuul kergemini jagu saama just puistu keskel kasvavatest kõrgetest kuuskedest. See pole küll mingi reegel, vaid lihtsalt minu tähelepanek.

Üks vastus “Koivad sirakil”

  1. Ardi:

    Kure jalad jah, kurg ise aga lõunamaale lennanud!

Jäta vastus