Blogi avalehel

Võsavirnad kaovad autokasti

February 3rd, 2014

Külm andis järele ja läksin taaskord küla vahele vöötkakku vaatama. Kõva pakasega oli teda lagedal vaid nii palju näha, kui jahipidamiseks hädavajalik oli. Soojema ilmaga istub vahel niisamagi puuladvas või posti otsas ja vaatleb ümbrust. Põhjamaise külalise jälgimine ja tema siinviibimise kohta pildipäeviku pidamine on mul saanud sama igapäevaseks nagu ülemöödunud talvel ühes teises külas talvituva sookure vaatamas käimine.

Ja kakul seekord oli, mida eemalt passida. Minu sünnikodu õuelt oli võsavirn juba kadunud. Hakkur tegutses järgmise majaaseme juures ja sealtsamast üle tee jälgis ragistamist ka vöötkakk. Äkki kakul on kogemusi, et müra võib mõne hiirekese liikvele hirmutada ja nii on lihtsam põgenev saak kinni püüda.

Hakkpuidu tegemisest olen ise praegu loobunud, mõni aasta tagasi sai ära proovitud. Kraavikallastel kasvavast võsast korjatud koguste puhul on teenustest järele jääv tulu nii väike, et ei tasu organiseerimistki. Nii jätsingi maaparandajatele vaba voli oma äranägemise järgi tegutseda. Tasuks saan oma maal korrastatud kraavid ja remonditud truubid.

Jäta vastus