Blogi avalehel

Igaühele oma mets

February 4th, 2014

Nädalavahetusel puutusin kokku inimesega, kes küsis, kas tean kedagi, kes võiks müüa talle tükikese, mitte rohkem kui 5 ha, metsamaad. Eelistatult hall-lepikut, kust saaks mitmeid aastaid järjest endale küttepuid talveks varuda ja järk-järgult ka veidi kuusetaimi istutada ning nende eest hoolitseda. Et oleks tulevikus päris oma mets.

See küsimine pani mind mõtlema. Kohe ei tulnud küll kedagi meelde, kes sellist maad müüks. Minu maa on alati olnud üks tervik, kus on palju tööd rügatud, muret ja vaeva nähtud, lapsi sünnitatud, kaotusi ja õnnehetki üle elatud – seda kõike juba üle 5 sajandi. Selline maa pole müüdav, üksnes päritav.

Metsamaad osta küsijale soovitasin otsida neid maatükke, kus parem osa juba maha raiutud, kuid väheväärtuslik lehtpuu kasvama jäetud. Tõenäoliselt ei küsita sellest kuigi suurt hinda, väikest metsatükikest ei himusta ka suured firmad ja kust korrastamise käigus saab ka oma tarbeks küttepuid varuda. Olen küllalt näinud neid metsatükke, kus 90-ndate raharaietega koor ära riisuti ja siis metsamaa edasi müüdi. Nüüd, 15-20 aasta möödudes on uuel omanikul seal kasvamas tubli ja hooldatud noorendik.
Arvan jätkuvalt, et eestlane, vaatamata linnastumisele, on kusagil sügavas sisemuses endiselt salaja metsa poole rahvas. Miks muidu hakkavad töönädala lõppedes linnast autode rivid välja voorima – looduse poole, metsa ja mere poole. Kõigil pole küll omaenda maakohta või metsatukka, kuid ikka teatakse mõnd rabarada, metsateed või rannamännikut, kus saab puhast õhku hingata, puhata või marjul-seenil käia. Eestlane vajab loodusega kokkupuudet enda tasakaalus hoidmiseks.

Mina olen ses mõttes oma paiga leidnud, kus valitseb õnn ja rahu. Üks lemmikutest on juureoleval pildil – suuremate ja väiksemate puude ja põõsastega jõeaas, mis on kaunis igal aastaajal. Puude taga aga looklemas väike jõeke.

Jäta vastus