Blogi avalehel

Kevade märgid on maas

February 26th, 2014

Veebruarikuus on nii mõnus aimata looduse ärkamist ja tunda kevade lähenemist. Vana kuusemetsa all pole enam jälgegi lumest, päike soojendab küürutaja selga, kui sealt alusmetsa paakspuid ja pihlakavõsa vähemaks lõikan.

Kodumetsa kuusiku serval, vana kiviaia taga, kasvab palju ilusaid vahtraid ja tammesid. Vanu kuuski on aja jooksul küll natuke vähemaks jäänud, kord ühe 20 aasta taguse valikraie, seejärel mõne tormis murdunud puu pärast, kuid enamus kuusikust seisab endiselt uhkelt püsti.

Mul on selle kohaga tulevikus oma plaan. Mingil hetkel pean vist 100+ vanused kuused nagunii ära raiuma ja siis ei kavatse ma sinna enam kuuski istutada. Natuke on juba praeguseks sinna väikesi kuusekesi looduslikult tärganud. See tükike on umbes pool hektarit suur ning jääb üsna talupõldude poolsesse ossa, kus maapind kõrgem ja kuivem. Nähes, millise innuga kuusiku vahel tühjaks jäänud häiludele looduslikud tammed ja vahtrad endale ise sobiva kasvupaiga on leidnud, otsustasin, et kodumetsas võiks vahelduseks olla üks väike lehtpuusalu – tammed ja vahtrad. Kuusikuid olen aastate jooksul kümneid hektareid rajanud ning selle pärast enam süümepiinu tunda pole vaja.

Nii ma siis teengi selle nimel praegu eeltöid. Lisaks paakspuule ja pihlakale peab ka peenikesi vahtraid vähemaks lõikama, et suurematel rohkem valgust ja ruumi oleks. Mõned tammed ja vahtrad on varasemate hooldusraiete järel juba päris kenadeks puudeks sirgunud. Selles tukas põder meil kärpimas ei käi.

Sinililli pole ma veel juhtunud leidma, ehkki tegutsen just neis kohtades, kus igal kevadel esimesi õisi olen näinud. Tõsi küll, see on juhtunud alles aprilli alguses. Seevastu nägin eilsel metsaskäigul jõetaguse kinnistu kuusenoorendikes kõdunenud lepaokste kunagisel vaalukohal tohutul hulgal varakevadisi seeni – need on verevad karikseened. Tibatillukesi ja veidi suuremaid punaseid kausikujulisi karikseeni oli seal nii palju, et pidin valima, kuhu jalaga astuda. Karikseente ilmumine on üks märk kevade lähenemisest.

3 vastus “Kevade märgid on maas”

  1. Agur:

    Tere, Leili!

    Loodan, et mu seenteteemalised kommentaarid ei tundu norimisena,
    sest lisan jällegi ühe täpsustava lingi:

    http://www.sakala.ajaleht.ee/247889/kirgas-kevadseen-puuab-mooduja-pilku/

    Imetlen Teie tegemisi ja olen blogi tänulik lugeja.

  2. Leili:

    Agur, otse vastupidi! Iga täiendus on teretulnud.
    Need “ingli juuksed” (ice hair) oli mõni aeg tagasi eriti asjakohane juhis õigele teele.

  3. Toomas:

    Loodus on tõesti praegu omadega segi läinud. Leidsin täna suure metsa all täies õites näsiniine. Tavaliselt õitsevad nad siinkandis alles aprillis.

Jäta vastus