Blogi avalehel

Pinnaseteed on tallamishellad

March 6th, 2014

Ma loodan, et ükski hooliv maaomanik ei lähe praegu oma põllu- või metsateedele porijälgi sisse tallama.
Kamardunud pinnaseteed on suuremal jaol aastast hästi kasutatavad, üksnes kevadel on mõnenädalane periood, kuni külmunud maa üles sulab ja hakkab uuesti vett läbi laskma. Ootame selle aja rahulikult ära.
Võib ju igasuguseid õigustusi tuua, kui metsa jäänud puit väljavedamise ootel. Üks neist kõlab, et eks hiljem tasandame rööpad ära.

Olen ise sellega kunagi kokku puutunud ega taha tehtud viga korrata. Muide, pinnasetee rikkumiseks piisab isegi mõnetunnisest paduvihmast pärast pikemat kuivaperioodi, kui saju ajal traktoriga sealt korduvalt läbi sõita. Maa ei suuda korraga vett vastu võtta. Kõige kandvam on hästi kamardunud ehk tihedalt rohttaimedega läbi kasvanud pinnasetee ikka kuival suvisel ajal või talvel külmunud maaga. Sulaperioodil lõhuvad masinate rattad rohttaimede juurestiku ära ning pressivad muda välja. Kui masinatel veel kitsad rehvid ja rasked koormad, on ka sügavad rööpad järel.

Praegu räägitakse ja kirjutatakse, et rööbaste tekitaja peab need kiiresti tasandama, mis on muidugi elementaarne. Kuid ka tasaseks roobitsetud pinnasetee pole mitu järgnevat aastat enam sama, mis oli enne lõhkumist. Iga väiksemgi sadu muudab songitud maa uuesti pehmeks ja läbimatuks. Näen oma kandis üht riigimetsa sihti, kustkaudu varem metsaistutuseks sõiduautoga kuusetaimi transportisin, juba kolmandat aastat liikumiskõlbmatuna. Piisas ühestainsast vihmaperioodil tehtud raietööst ja järgnenud väljaveost. Ka silumine pole sihti enam endiseks muutnud.

Maa- ja metsaomanikel tuleb teha valik, kas lükata hiljaks jäänud veotööd kuivale ajale edasi ning säilitada pinnaseteed (sihid, kraavivallid) jätkuvalt sõidukõlbulikena või hakata tehtud vigu hiljem parandama, rööpaid siluma ja uut rohtumist ootama.

Need, kel on kodu ümber hoolitsetud muruplatsid, võiksid ette kujutada, mis juhtub, kui praegu seal mõni uljaspea rallitama kukub. Samamoodi kui oma koduõue võiks suhtuda ka oma metsa. Ei saa elada nii, et pärast meid tulgu või… Ükskõiksus on nakkav ja vaevalt me seda tahame.

Jäta vastus