Blogi avalehel

Inimene ja mets

March 19th, 2014

Olen palju mõelnud inimestest, kaasa arvatud endast, kes on õnnetud, kui kodukandi metsad maha võetakse, harjumuspärased vaated, marja- ja seenekohad kaovad ning üle lagedate raiesmike lõõtsub tuul. Kõik kasvab võssa, mida on raske metsana ette kujutada.

Inimestel on õigus nii mõelda – vaatamata metsameeste, teadlaste ja ametnike kinnitusele, et metsa kasvab meil rohkem kui iganes varem.

Inimese mäletamine piirdub mingi 70-80 aastaga. Just nii pika ajaga saab ka üks metsapuu täiskasvanuks.

Need, kel on lapsed ja kodu juures oma mets, võiksid lastega koos sinna istutada noori puid, neid hooldada ning näidata, kuidas puud iga aastaga järjest suuremaks saavad. Rääkida, et puud kasvavad koos meiega, et igale lapsele jääb oma metsatukk, mille kasvamist ta oma elu jooksul saab jälgida. Koos metsaga vanaks saamise mõte on eriline.

Aga kui külainimene mäletab juba lapsepõlvest karjaaia taga kohisevat laant, kus ta noorena ringi uitamas käis, kus aastakümneid ei juhtunud suuri muutusi, kus enamik puid olid tuttavad, siis sooviks ta sedasama näha ja tunda kuni surmani. Selline soov on mõistetav, õigustatud, sest inimene usub, et mets on igavene, muutumatu, kaitset ja rahu pakkuv. Ärevatel aegadel ka pelgupaik, kust vaenlane isegi õhust tihedasse kuusikusse varjunud inimest näha ei suuda.

Kui oma kodumetsa kuusenoorendikust juuresoleva pildi tegin, mõtlesingi peidupaigast, kui vaja peaks minema. Mäletan, et sõja järel, kui kuulsin vene lennukit madalalt üle küla lähenemas (metsavendi otsis), roomasin ma ikka sõstrapõõsa alla, lootes, et nad mind ei näe ega tulista.

On kurb, et kõik kohapealsed maainimesed ei osanud õigel ajal soetada (pärida, erastada, osta) oma metsatükki. Vahepealne aeg võõrutas omanikuks olemisest ja vastutuse võtmisest, aga ka oskusest tulevikule mõelda. Mis metsadest saanud on, teavad nüüd kõik. Alati leidub ühiskonnas hakkajaid, kes oskavad iga asja äri (raha) ajamiseks ära kasutada. Seda algatusvõimet, julgust ja riski nimetatakse ettevõtluseks, mille haare ei tunne külade ega valdade piire ja millel pole päris kodu, on vaid registrikood. Nii need metsafirmad, kinnisvara haldajad ja välisriikide fondid meie metsades laiavadki, hoolimata, et nad ise neid kasvatanud pole ja igasugune emotsionaalne side olematu.

Nii polegi enamusel meist mingit õigust taga nutta kadunud mälestusi. Ise oleme süüdi, kui ei tahtnud oma maa peremehed olla.

Jäta vastus