Blogi avalehel

Kõik pole müüdav

April 1st, 2014

Reede õhtupoolik kuusenoorendikus. Täidan järjekordse paagitäie kütusega ja tõmban hinge, kuulan sookurgede tuututamist. Telefon taskus heliseb.

„Hallo!“ „Kas Leili?“ „Jah, kuulen.“ „Helistan … /ei pannud tähele, kust/, tegeleme metsaga.“ Vastan kiirelt: „Ka mina tegelen, just hooldan noorendikku.“ Ennetades kõne järgnevat sisu, lisan kärmelt: „Kui kavatsete metsa ostust-müügist kõnelda, siis olete sattunud väga vale inimese peale.“ „Selge.“ Kõne lõpetatud.

Aga minul tuju rikutud. Uhan võsa edasi lõigata, et eelnenust vabaneda. Kuid miski jääb kripeldama. Kasvõi see, et kui nood metsakauplejad on metsaregistrist mu metsade kohta andmed saanud ning ilmselt ka minu isikukoodi vaadanud, siis arvavad, et küllap vanemat sorti naisterahvas ei oska metsaga nagunii midagi peale hakata. Prooviks õige, ehk läheb õnge. Paraku ei vaevu nood helistajad enne tausta uurima, kasvõi netis guugeldades. Minu puhul tuleks seal ühena esimestest ette seesama metsalugude blogi Maalehes. Kirjutatust ka minu suhe looduse, metsa ja maaga. Siis enam ei helistataks.

Olen kogenud, et helistajad või meilile postitajad on metsanduses uued, hiljuti äriregistrisse kantud või koguni maksuvõlgades siplevad ettevõtted. Kontakti puhul välditakse nimesid, on vaid mobiilinumber, nagu isegi neil, kes lehes terveid reklaamikülgi hiljuti ära ostsid. Turul pikemalt, üle 10-15 aasta metsaga tegelevad firmad nii labaseid võtteid ei harrasta. Usaldusväärsetele pakuvad inimesed ka ise, kui mingil põhjusel on sunnitud kinnistu ära müüma. Kes vähegi metsaga kursis, see teab, et tulu annavad raied vaid kord aastakümnete järel, ülejäänud aeg nõuab hoolt, tööd ja raha, et järgmistel põlvedel metsast kasu tõuseks. Kes kiiret tulu loodab, nagu need helistajad, selle eesmärk on vaid raiuda. Võimalikult palju ja tulusalt. Või siis olla lihtlabased kinnisvara vahendajad võõrkapitalile.

Õnneks on ka inimesi, kes on valmis lihtsalt looduse nautimiseks endale metsa soetama, kuid neil juhtudel on tegemist teistsuguse mõttelaadi kandjatega. Oma mets on omandanud sügavama tähenduse kui sealt saadav puit.

Kordan veelkord üle oma seisukoha: minu kodu, minu mets ja maa ei ole müüdav! Siin olen üles kasvanud, sellel maal on elanud minu esiisad juba sajandeid, siinsed põllud pole kunagi jäänud harimata ega mets hooldamata. Selle metsaga on säästlikult ümber käidud, vajadusel raiutud ja siis jälle uus kasvama pandud. Seda on teinud minu vanaisa ja tema eelkäijad, seda on teinud sõjas maha põlenud talu taastamisel ka minu isa ning nüüd on minu kord olla väärikas omanik. Lapsedki eristavad püsiväärtusi ajutistest.

Mets on elus organism, kes vastab teda armastavale inimesele oma heldel moel. Nagu pildilt paistab, siis metsaserval, juba varem istutatud noorendiku naabruses ei taha looduslikult kasvama hakanud kuused kuidagi üksteise kõrvale ära mahtuda. Mets võib kinkimisega koguni liiale minna. Mul jääb üle vaid teda tänada.

2 vastus “Kõik pole müüdav”

  1. anna:

    Suur tänu, et olemas olete ja oma rahvast, maad ja metsa armastate. Suur tänu hooliva suhtumise ja armsa artikli eest!
    Eestlased on väike ja väärikas rahvakild, kes on jäänud ja jääb püsima suuresti vaid tänu sellele, et meie hulgas on esivanemate traditsioonilisi püsiväärtusi hoidvad ja hindavad inimesed. Oleks neid vaid rohkem!

    Edu ja kõike kaunist soovides,
    anna

  2. Agur:

    Sõidan igal argipäeva hommikul ja õhtul mööda suurest sildist: “ostame teie metsakinnistu”
    Hoolimata minu soovist mitte müüa – kõlab nagu ähvardus: “…küll me ükskord ikka ostame”.

Jäta vastus