Blogi avalehel

Viies aasta pärast istutamist

April 3rd, 2014

Küllap leidub neid, kes peavad minu tööd „iga lolli oma lõbuks“, kui ütlen välja, et pildil paistvat kuuseistandikku olen hooldanud järjest viis aastat. Lausa üle pinna, ehkki esiplaanil paistev kolletunud rohi (kastik) lamandus seekord ise.

Otse ees on 2010.a. kevadel talgute korras istutatud taimed, muide, viimases Metsalehes oli lapsevankriga pilt just sellest istutuspäevast. Paremal, üle kunagise põllukraavi, on aasta hiljem istutatud kuused. Vasakul leppade taga aga 2009.a. omad.

Kui ma seal lepa-, toominga- ja pajuvõsa teab mitmendat korda taas niidan, siis mõtlen kogu aeg, et mis oleks, kui ma seda poleks need viis viimast aastat teinud. Kindel on, et kui oleksin keskosas kõrged ja sügiseks lamanduvad rohttaimed esimestel istutusjärgsetel aastatel niitmata jäänud, siis oleks seal enamus kuusetaimedest hukkunud. Praeguseks on kuused rohust üle ja lämmatamist enam pole karta.

Küll aga jätkab igal aastal kasvamist just kraavide äärne toominga- ja lepavõsa. Nüüd, viiendal aastal, jäävad küll lepavitsad jõuetuks, kuid toomingas näitab jätkuvalt oma visadust.

Ma alguses ütlesin, et „igal lollil oma lõbu“. Äkki ongi see paljude meelest loll töö, lihtsalt hobi või ajaviide? Aeg kulub, jõud kahaneb, bensiini kulub, masingi väsib ja vananeb koos minuga. Enamasti tehakse paar-kolm istutusjärgset aastat natuke kultuuride hooldust, sest nii kaua makstakse toetust. Seejärel peetakse kolm aastat vahet, et võiks noorendiku hooldamise toetust küsima hakata. Lähtutakse praktilisest meelest ning hoitakse tööjõudu ja raha kokku.

Mina aga laristan. Oma töö ja tervisega. Jutuks olev noorendik ei mahu enam ega ka veel toetuste alla. Äkki annab jõudu hoopis see, et teen kõike endale, kasvatan oma metsa. Tasule ei mõtle, ainult aeg kiirustab takka.

Küllap peamiselt seepärast, et kui ühel päeval ise enam ei jõua, siis on selleks ajaks kuused nii suureks kasvanud, et saavad ise hakkama. Küllaldase valguse käes kasvanud kuuskedel on harali ja torkivad valgusokkad ja kareduse pärast ei himusta neid ka metsloomad. Pealegi on mõned puud juba minu pikkused (1.70) ning igal suvel võtavad veelgi kõrgust juurde. On uhke tunne, kui oled elus midagi ära teinud, mille tulemused ka aastakümnete pärast paistavad.

Nii eelmisel kui ka sel kevadel ma metsa ei istuta. Eks ma alustasin sellega varem kui enamus praeguseid metsaomanikke ning noorendikud on suuremalt jaolt päris metsa nägu omandamas. Lageraiet pole nüüd mitu aastat teinud, seepärast pole ka uuendamist vajavaid raiesmikke.

Üks vastus “Viies aasta pärast istutamist”

  1. Elmet Orasson:

    Ma olen proovinud ratsuritähe seemikuid üles kasvatada. Tolmeldasin emataime huvitavama isapoolega, sain sedasi seemned. Läks “kõigest” 7 aastat esimeste õite nägemiseni.

    Võib vististi järeldada et taimekasvatus tundub üldse üks pikaajaline tegevus olevat 🙂

Jäta vastus