Blogi avalehel

Karu jälgedel

May 5th, 2014

Kuulsin jahimehelt, et seasöödal olid karu jäljed. Oli vilja söönud, aga herneid, mis üldiselt sigadele meeldivad, neid polnud puutunud. Kuna ilm oli nagu oli, jahe ja hoovihmaga, siis polnud isu aiamaal sonkida, ja pidasin põnevamaks natuke metsade vahel ringi luusida. Ehk õnnestub mõnd looma või huvitavat lindu näha.

Lindudest kirjutan järgmisel korral, aga kui juba karu kõneaineks oli, siis õnnestus ka minul tema jäljed ära näha. Tundus, et samas kohas on käidud enne vihma ja värskem jälg oli tekkinud pärast vihma. Mõlemast on pilt.

Olen viimastel päevadel sõpradelt, kes pidevalt metsaretki teevad, kuulnud värskest kohtumisest poegadega emakaruga. Pätakad ronisid puu otsa, emakaru tegi mõned sammud inimese suunas. Selles olukorras jäi üle ainult vaikselt taganeda ja kõik lõppes rahumeelselt. Samas oli kauaaegsetele ja kõike näinud loodusvaatlejatele karuperega kohtumine adrenaliini tekitav elamus.

Nähes nüüd ise päris värsket liivale jäetud karujälge, tuli mõte uurida täpsemalt, kas suurte jälgede kõrval mõnd pisemat käpajälge ka on. Ühes kohas nagu oleksid väiksed varbajäljed olnud, kuid rohkem ei jäänud silma. Igaks juhuks ma autost liiga kaugele seda liivast rada mööda ei läinud, natuke kõhe hakkas. Männimets raba läheduses, liivased künkad vaheldumas madalamate soiste lohkudega, suur metsamassiiv inimasustusest kauges kandis. Mis seal viga mõmmikutel ringi liikuda, kui rabast võib heal juhul isegi eelmise aasta kuremarju leida.

Ma ei tea, kas oleksin valmis metsas karuga kohtuma. Sellega on nii nagu laulusalmis „tahaks lennata, aga mitte eriti kõrgelt“ – et tahaks looduses karu näha küll, aga turvalisest kohast. Kas see kunagi õnnestub, näitab aeg.

Üks vastus “Karu jälgedel”

  1. isa Kronos:

    Olen loll ja ülelugenud, korra elus hunti näinud. Linnamees. Tarkpea-tolgus-kõrgelaubaline.
    Räägivad, et hundikarjal on Eestis 10 km2 kuningriigiks söömamaaks piisav. Et Lapimaal ja Alaskal on hundikarja territoorium 100 km2
    Et eestis on kaksteist suurtsugu hundihõimu-karja, oma 3-13 liikmega. Ja kolmeteistkümnes on mustad vargid, musthundid. Neid kõiki aga jälgivad uhked ja ilusad valged hundid, kes ka murravad maha ka inimesed, kes hundiks moonduina käivad vahel naabri lambaid murdmas
    Et Eestis on veel paarkümmend hundilontrust, keda karjad ei hooli, ja kes elavad puhver aladel, karjade vahel ja murravad kitsi ja ja jäneseid hiiri oravaid seal.
    Karud aga teevad iga päev sama ringi mööda sama rada ja oma raja ilusamas kohas nad istuvad maha ja naudivad vaadet, tõustes löövad kõrgeimal kohal küüned puusse ja rebivad seda veid, et tunda end macho mehena ja jalutavd siis hääletult minema, Magavad aga seal, kus metsaisa loori ette laseb.Inimesi, kes karuks moondunud, rahvas ei tea. Ju nad siis olid targemad kui libarebased või libahundid
    Olen leidnud mägrauru urgude küngast, mu õlal on on oravad istunud ja siili hoidsin pävea pappkastis, pakkudes talle palju head süüa, aga lasin minema. Siil ei kontakteeru, hunt, orav ja linnud küll. Olen ma hull või lihtsalt loll linnamees, Olen kaevust tõstnud ämbri, kus oli veekera???
    Elava olendi, ent veest. Olen kohanud metsas Vanameest. Oli koos poisiga, kes nikerdas pajupilli.
    Jaburad jutud. Olgu. Nii mulle öeldakse tavaliselt alati
    Mulle saab ka Facebookis jätta lihtsalt teate, sõnumi, et kas mul on ajukasvaja või midagi hullemat.
    Siis ma ei räägiks ka seenmeestest, neil kelle pea keskel on selline, aga nagunii keegi ei…
    Ah jah – ma ei ei tarbi narkootili aineid, va õlu,
    ma ei ole elus ennast süstinud, ega ole kanepisuitsu teinud. ‘
    Punast Paramounti teen paki nädalas ja õlut ka umbes nii. Pensionär-invaliid, ja seepärast ei taha oma nime kohe alla kirjutada

Jäta vastus