Blogi avalehel

Maikuu – laulu- ja lillekuu

May 13th, 2014

Olin vahepeal metsast eemal, peamiselt koduste tegemiste, vähem vihmaste ilmade pärast. Nüüd, pärast 5-päevast pausi pääsesin uuesti looduse keskele ega jõudnud ära imestada, mis kõik vahepeal juhtunud on. Kevad on luba küsimata ilma minuta edasi läinud.

Kased on rohelised, toomingas õitseb, vesi jões tõusnud ja varsakabjad kaldavees oleks justkui uuele elule ärganud. Saared, tammed ja haavad on endiselt raagus ja kuused pole oma helerohelisi võrseid välja ajama hakanud. Kuid metsa ja aasa taimestik on lopsakust juurde saanud ning kohati ulatub rohi juba poolde säärde, mis tähendab, et seal võivad ka puugid ootevalmis olla.

Jänesekapsa valgeid õisi on kõikjal, õhkõrnad metsosjad silitavad liikuja jalgu, hilised kollased ülased on õied longu lasknud, sest nende aeg saab mööda. Hoopis kullerkupupuhmad on nüüd need, kes muust rohust kõrgemad paistavad, ehkki hoiavad rohelistes nuppudes neid päris kollaseid kupuõisi veel kinni. Võsast puhastatud kaldapealset katab tihe maikellukeste lehevaip. Tänu sellele, et me sügisel leppi ja võsa vähemaks saagisime, saingi nüüd teada, et seal nii palju piibelehti kasvab. Õitsemiseni läheb siiski veel natuke aega.

Metsaraja ääres ilutseb tähthein (piltidel) – ilusate valgete õitega taim, kel jagub õisi lausa mitmeks suvekuuks. Kevadine seahernes, minu meelest üks ilusamaid kevadisi õitsejaid, on vihma ära oodanud, end kraavipervel ülespoole sirutanud ning esimesed lillad õiedki lahti teinud.

Üks imeline laulu- ja õiekuu on käes. Mets lausa rõkkab erinevatest häältest ja seda on hea kuulata, rahustab. Linnurahvas ei jaga oma laulikutele esituse eest punkte, nagu tegid seda laupäeva õhtul Eurovisiooni vaatajad. Linnud laulavad oma paarilistele, aga võib-olla ka inimeste rõõmuks.

Inimeste lauluvõistluse vaataja-kuulajana jäin tänavuse Eurovisiooni tulemusega rahule. Minu arvates võitis parim laul. Mind ei sega see taustavaht, mis habemega mees-naise ümber üles klopiti. Mulle meeldib, kui laulja on võimekas ja laul hea, mida pole võimlemise, uisutamise või turnimistrikkidega vajadust ära rikkuda. Austria laulu plussiks oli suure orkestriga sisse mängitud saade, mis lisas laval liikumatult seisva ja liigsetest žestidest hoidunud laulja esitusele võimsust ega hajutanud vaataja tähelepanu.

Minu sümpaatia kuulus ka hollandlaste lihtsale kantrilaulukesele, maltalaste kojutuleku laulule ja veel rütmikale valgevene poistepundile, kes lahedaid jalaliigutusi koos tegid. Eestit esindanud laul, vaatamata Tanja püüdlustele, polnud algusest peale minu maitse ning ju olid sama meelt ka eelvoorus hääletajad.

Eesti Laulul sobis mulle (ehkki vana põlvkonna inimesele) hoopis paremini Cosmos Blues Bandi lõdva kiiksuga lugu, mida kuulan rõõmsalt aina uuesti ja mis ehk oleks ka mujal silma-kõrva jäänud. Omamoodi nagu Ewert ja draakonid. Või laupäeval eurolaval oma siiruses paljudele meeldinud soome noorte poiste bänd. Naishääli on kümneid-sadu tuhandeid, enamik kopeerivad juba olnuid, laulavad traagilisest või kuumast armastusest, vehklevad, karglevad ja pakuvad üle. Andekad ja erilised tuntakse siiski ära ja neist niipea ei tüdineta. Nagu linnulaulust maikuus, kus kauneimad viisid kõlavad enamasti meessoo esindajatelt.

Jäta vastus