Blogi avalehel

Mõnikord neetud, ometi nii kaunis

May 14th, 2014

See on meil nii tavaline toomingas, keda metsamehed maapõhja kiruvad, kui ta metsa all laiutab või noorendikku piitsutab. Pruugib puu suuremaks saada, kui kohe proovivad alumised oksad end vastu maad upitada, et sinna juured alla kasvaksid. Mullaga kokku puutuvast oksast võib aja jooksul moodustuda terve toomingatihnik, kust ei pääse läbi ei metsloom ega inimene. Väikestele lindudele aga pakub tihe põõsastik varju ja häid pesitsusvõimalusi.

Toomingas meeldib meile maikuus, kui ta valged õied avanevad. Lapsepõlves tõi ema toomingaoksi ka tuppa vaasi, et väikse palkseintega majakese tagakambris seda kevadist uimastavat lõhna oleks. Mulle meeldis siiski nartsissilõhn rohkem. Nartsissid olid meil need vanaaegsed, lumivalgete õielehtede ja erkoranžide südamikega, õitsema hakkasid hiljem kui tänapäevased ning lõhnasid eriliselt hästi. Nüüdsed aretatud kultuursordid on suuremalt jaolt lõhnata. Mitut head asja korraga ei saa, kui uhket välimust tähtsaks peetakse.

Toomingas on meil hästi tavaline puu või põõsas taluaedades, parkides, jõekallastel ja metsaservades. Ta kasvab seal, kus on viljakas muld ja parajalt niiskust. Minu kodukant on just selline.

Toomingal on peale metsahooldajate ka looduslikke vaenlasi, näiteks võrgendikoi. Paar-kolm suve tagasi oli seda elukat massiliselt ja hulk lagedal kasvavaid toomingaid oli otsekui halli loori sisse pakitud. Hiljem, kui koorunud vastsed lehti sööma hakkasid, jäid toomingad alasti. Visa hingega puud aga ei hukkunud, järgmisel kevadel kasvasid uued lehed ja elu läks edasi. Varjulisemates kohtades pole toominga võrgendikoi kahjustusi näha olnud.

Praegu ongi toomingate õitsemise aeg, mis annab märku, et need, kel plaan endale ise toitu kasvatada, võiksid kartuli maha panna.

Jäta vastus