Blogi avalehel

Kevadine põldosi

May 15th, 2014

Tegelikult on see taim maaharijate silmis lihtsalt tüütu ja visa hingega umbrohi. Kevadel õigel hetkel võib põldosi silma jääda omapärase välimusega, mida ei ole siiski kuigi kauaks.

Maikuus on tegemist kevadosjaga, millel on varre tipus eospea ja varre lülide vahekohas lehed. Proovisin teda pildistada.

Tüütuks umbrohuks muutub põldosi pärast eoste valmimist, kui kevadvõsu kuivab ja selle asemele kasvab lüliline suvivõsu koos männastena asuvate sitkete okstega.

Osjast kui umbrohust mõeldes tekkis mul kohe võrdlus ühe teise umbrohuga, kellega pean mitmendat aastat ebavõrdset võitlust oma kartulimaa ühes nurgas. See on kassitapp, väänlev, roomav, teisi taimi kägistav umbrohi. Kui ma nüüd vaoharjalt mugulaid kartulikonksuga (nagu venelane – „kapatj kartofel“) ühekaupa mulda panen, siis üritan selle käigus kõik umbrohujuured ka kätte saada, et hiljem rohimisega vähem tööd oleks. Kõigist teistest saab kergesti jagu, kuid kassitapu jämedamad juurejupid tulevad iga sügiskünniga sügavusest uuesti üles. Kassitapp ajabki juured künnisügavusest hulk maad allapoole ning pinna lähedal hargnevad need igal aastal loendamatuteks peenikesteks harudeks. Aja jooksul olen neid mullast pidevalt välja korjanud ning kaugemale leviku suutnud ära hoida.

Nii pidavat ka põldosjaga olema, ka tema juured ulatuvad vaat et 2 meetri sügavusele maa sisse ning seepärast kujuneb põlluharijate võitlus selle taimega ebavõrdseks. Minu aiamaal õnneks põldosja pole, näen üksikuid taimi kevadeti jõe taga kunagiste põldude ääres, kuhu nüüd metsa olen istutanud.

Jäta vastus