Blogi avalehel

Meie varesed

June 2nd, 2014

Vareseperel on pojad pesast väljas ning seetõttu on meil naabritega nüüd õue peal rohkem hääli kui tavaliselt. Noored varesed ei ole veel päris korralikku „kraaksu“ omandanud, pigem sarnaneb nende häälitsus hallrästa kärinale.

Vanad varesed on meil nagu kodulinnud, inimest ei karda, toimetavad mõne meetri kaugusel, patseerivad aiamaal vagude vahel ja passivad, millal midagi kompostikasti puistan. Ega ma kade pole, vahel juhtub päris kobedaid palasid üle jääma. Küllap seetõttu linnud usaldavad mind.

Pesa on varestel naabrite juures suure kuuse ladvas, igal aastal erineva puu otsas. Kui pojad lendama hakkavad, siis käivad nad vahel meie katuse harjaplekil hüppamas. Plekk on justkui trumm ja kolin teeb lõbu. Ükspäev oli üks neist trepi kõrval vihmaveevanni äärel ukerdamas. Linnud ei käi mitte ainult joomas, vaid ka suplemas, tiibadega vett pritsimas, kuid teevad seda enamasti lombis, kus jalad põhja ulatuvad. Vihmaveevannis oli vesi suplemiseks ilmselt liiga sügav.

Pühapäeval patseeris aiamaal jälle kolm varest, üks suurem ja elukogenum ees, kaks sabas. Nagu pardiema poegadega. Vana tõmbas mullast ussikese ja kohe hüppas kannul olev nooruk talle ette, tegi rästa moodi krääkse, nõksutas jalgu, laski kükakile ja ajas noka pärani, mangudes saaki endale. Vana ei teinud väljagi. Vahepeal üritas nooruke ise ka midagi mullast leida, kuid hoidis samal ajal ikka vanal silma peal, et õigel ajal jälle jaol olla. Mõnikord õnnestuski vanalt nokatäis saada. Toiming käis ühest nokast otse teise kurku, täpselt nagu pesas toitmise ajal tehakse.

Jäta vastus