Blogi avalehel

Rada pidi metsa poole

June 17th, 2014

Lugesin viimases „Eesti jahimehes“ ilmunud Tiit Randla mõtisklust Valdur Mikita raamatu „Lingvistiline mets“ teemal. Randla oma sõnaseadmise oskuses ja loodusest mõtlemise headuses puudutab mind alati, liiati kui sel korral on kõneaineks Valdur Mikita raamat, mille lugemine oli mullegi omamoodi ajuraputuseks, mistõttu tuli seda väikeste dooside kaupa pikkamööda neelata.

Randla kirjutab, et Mikita näeb kahesugust Eestit – Noor-Eestit ja Vana-Eestit. Noor-Eesti pürgib Euroopasse ja kaotab oma kultuuri, paiksena elanud inimasurkond hakkab moonduma rändrahvaks. Kas pole tuttav, kui mõtleme Soome või mujale tööle suunduvatele inimestele? Või maalt linna kolimisele? Kohad jäävad tühjaks või ilmuvad sinna uustulnukad, kel pole sidet paiga ajalooga ega tavadega. Tulnukad toovad kaasa uued kombed ja ellusuhtumise.

Kelle jaoks siis Vana-Eesti on jäänud? Randla arvab, et neile, kes liiguvad korilaste radu pidi metsa poole ja hoiavad meie kultuuri. Autor loodab, et ka jahimehed on natuke metsa poole rahvas ja osake Vana-Eestist. Küttidel-korilastel-kalameestel on oskused keerulistes oludes ellu jääda, seeläbi on nad väärtuslik strateegiline ressurss.

Ma ei tea, kui palju metsaomanikest mõtleb Noor-Eesti moodi, kui palju on endiselt Vana-Eesti inimesed. Olen mõelnud, et kuidas neil aegadel, kui metsa minnes oli tööriistaks ainult kirves või hilisemal ajal käsisaag ning veoloomaks härg või hobune, toodi ikkagi palgid metsast välja, ehitati eluhooneid ja lautu. Kuidas suutsid nemad ilma lageraiet tegemata ja taimi istutamata metsa sellises seisundis hoida, et kogu aeg oli kasvamas suuri puid, mida vajadusel uuesti võtma minna. Metsa peeti pühaks paigaks, austati metsavaime, loeti ussisõnu, hoiduti hundi nime suhu võtmast, ravitseti taimedega, osati linnulaulu inimkeelde ümber panna, ennustati käo kukkumise ja looduse märkide järgi. Mets kaitses inimest ja seda teades ei teinud inimene talle liiga. Kas Noor-Eesti usub veel sellesse või tunnistab vaid iseenda vägevust?

Oskuste piires püüan ise vana-eestilikku looduslähedast mõtteviisi aus hoida. Kuigi inimene ei suuda kogu maailma muuta, suudab ta ometigi muuta iseennast ja oma mõtlemist ning luua selle kaudu tükikese paremat maailma.

3 vastus “Rada pidi metsa poole”

  1. Ajalooga asjad sassis:

    neil aegadel, kui metsa minnes oli tööriistaks ainult kirves või hilisemal ajal käsisaag ning veoloomaks härg või hobune, toodi ikkagi palgid metsast välja, ehitati eluhooneid ja lautu. Kuidas suutsid nemad ilma lageraiet tegemata ja taimi istutamata…

    Tegelikult on nii, et lageraie on umbes 4000 aastat vana nähtus, metsa rajamise eesmärgil taimede teadliku istutamise alguseks võiks lugeda aastat 1782, kui Campenhauseni juhendiga metsade uuendamise kohustus (riigimetsades) sisse seati ehk siis metsaistutamise vanuseks võiks lugeda umbes 2000 aastat ja mootorsaag on alles 20 sajandi teise poole nähtus, ehk pole veel 100 aastatki vana. Ja oioi kui palju lagastamist ja rüüstamist toimus metsades (ka Eesti alal) kirve ja alates 19. sajandi teisest poolest käsisae abil. Aastal 1887 oli Eestimaa metsasus 19 % ja seda on ikka tänapäevaga võrreldes häbematult vähe, hoolimata sellest, et metsasuse arvestamise kriteeriumid loomulikult mõnevõrra teised kui tänapäeval olid. Paraku tuleb tõdeda, et metsa hoidma, austama ja pühaks pidama õppis eestlane ikka läbi selle, et ta puitmaterjalist suurt puudust tundis . Aga sellele eelnes paraku üsna hoolimatu lagastamine ja raiskamine, mis peale suuri sõdasid eriti internsiivne oli.

  2. Olavi:

    Eks ajalugu on vist selline asi, mida kaugemalt näeb paremini. Ja igalühel on see oma.

    Leili teab neid ajaloolisi fakte ka, kuid kõneleb hoopis paljude inimeste ajaloolisest mälust, maailmavaatest.

    Jah, lageraiet on tehtud ammustest aegadest, peamiselt ehk põllumaa saamiseks (alet). Ja õpetajaks oli loodus ise (tulekahjud). Ja metsa intensiivne maharaiumine viis ka tööstusrevolutsioonini, sest metalli sulatamiseks kulus kogu puit ja mets (Albionis).

    Ja kui veel meie talupoja vaadet metsale vaadata, siis siin maal on vahepeal niivähe inimesi elanud, et metsa on jätkunud küll ja enam. Ja see aeg on olnud palju-palju pkem, kui viimase poole aastatuhande lähimälu võtab.

  3. Jahimees:

    Esimene postitaja ei valda teemat.
    Esiteks 19 sajandi lõpuks oli metsasus 19protsent siis tegu oli enamjaolt palgimetsaga, hetkel on metsasuse protsent 46, kuid küpset üle 80 aastast okaspuud vaevalt 4 kuni 5 protsenti. 20 aasta jooksul on lagastatud enamus metsamaast. Sõitke natuke ringi mööda eestimaad, kõik kohad on võsastunud lageraielnke ja rupsikuid täis.

    Teiseks see kui aastasadu tagasi metsi raiuti oli see mõisnike käsk, mitte see et EESTLANE arutult metsi lagastas. Tol ajal oli eestlane talupojast ori. Sakslased põletasid viina mõisades milleks vajati tohutult puitu.

Jäta vastus