Blogi avalehel

Karuspõrnikas sõrmkäpal

June 25th, 2014

Jaanilaupäev oli vihmane ja jahe. Tiirutasin metsateedel ja vaatasin üle kohti, kus eelmistest aastatest teadsin kasvavat orhideesid. Nende õitseaeg on praegu kõrgpunktis.

Minu rõõmuks oli näiteks balti sõrmkäppa ühes kohas mullusest rohkem, samas kahkjaspunast sõrmkäppa kordades vähem, mitte ainult õisi, vaid ka taimi endid. Millest selline kadu paari aastaga on tekkinud, ei oska arvata. Väljakaevamise jälgi ei tundunud ka olevat. Ühe uue käpaliste kasvukoha õnneks leidsin teekraavi pervelt veel juurde.

Ühele kahkjaspunase sõrmkäpa õisikule oli end vihmaga sisse seadnud üks suur mardikas. Kodus ekraanilt vaadates arvasin ära tundvat karuspõrnika, ühe ilusa tegelase, keda soomlased kutsuvad kimalasmardikaks. Sarnasus kimalasega on esimesel vaatlusel suur, eriti just tema karvase keha tõttu. Karuspõrnika kollase-mustakirjud kattetiivad meenutavad samuti kimalaste või herilaste värve.

Muidu nii vaiksed ja turvalised metsateed ei tundunud järsku enam ohutud, kui nägin sihiristidel ülesküntud pinnast ja kruusa, mille olid tekitanud kannapöördeid teinud mootorsõidukite rehvid. Lähemalt vaadates oli seal nii ATV-de kui sõiduautode jälgi. Kujutan ette, kui selline kupataja ootamatult põõsastega kurvi tagant välja kargab ega suuda oma teepoolel püsida. Samu jälgi märkasin ka mahajäetud karjääri põhjas, kus sõrmkäpad ja veel hulk teisi huvitavaid taimi kasvab.

Mulle tundub, et pean järgmisteks loodusvaatlusteks valima teised, vähem käidavad metsateed, mida lustisõitjad veel pole avastanud. Nii erinevad on inimeste huvid looduses käimise vastu.

Jäta vastus