Blogi avalehel

Nakkuslik niitmistõbi

June 26th, 2014

See haigus algab juba esimeste rohuliblede ilmumisega õuemurule, saab võilille õitsemisajal pöördumatu hoo ning kulmineerub jaanipäeva paiku. Sõltuvalt soojusest ja sademete hulgast nakkus suve teises pooles tasapisi pidurdub ning alles sügiskülmade tulekul taandub.

Uus haiglaslik komme on nüüd varakult kraavikaldaid niitma asuda. Ma pole hästi kursis nõuetega, millal kaldaid uuesti võsast ja rohust puhtaks peab niitma kohtades, kus hiljuti maaparanduskraave puhastati või süvendati. Nii oligi ühelt kraavikaldalt juba enne jaani kadunud kogu see ilu, mis mind mõni päev varem seisatuma ja pilti tegema meelitas. Minu arust võiks kraavikallastega viivitada augustikuuni, kui linnupojad läinud ja lilled ära õitsenud. Või mine sa inimese agarust tea, kui näiteks toetuste abil tehtud maaparandustöid kontrollima tulev komisjon tahab näha, kas kraavis ikka vesi õigele poole voolab.

Olen minagi hulk aastaid niitmistõbe põdenud, hektarite viisi platse ja radu käsitsi hooldanud, arutult jõudu raisanud ja tervist kulutanud. Nii otsustasingi sel aastal enne natuke mõelda, kasvõi eneseõigustuseks, ja alles siis tegutseda.

Koduõue muruniitmisest pole pääsu, kui kõigil ümberringi kord-kaks nädalas masinad vurisevad. Hambad ristis, proovin järele jõuda.

Hoopis teismoodi läheb sel korral jõetaguste platsidega vanal taluasemel ja aasadega. Nende niitmist alustasin alles jaanipäeval. Ei pinguta üle, töötan vähehaaval, enesetunde järgi, kuidas selg lubab ja jalad kannavad. Tavaliselt tegin jaaniks kas teise või kolmanda niitmise, nüüd alustasin alles esimest. Kevadised ja varasuvised taimed on ära õitsenud, kõrrelised nii pikad, et trimmerit enam kasutada ei saa ja heinakaari tuleb kettaga võtta.

Üks hea pool on venitamisel ka olnud – kutsumata külalisi pole käinud. Kui niidetud platsi eest ei leita, kes siis heina sees ikka tahab istuda ja pärast puuke noppida.

6 vastus “Nakkuslik niitmistõbi”

  1. sammalhabe:

    Väga õige. See niitmine hävitab tegelikult rohkem eluja loodust kui algul paistab. Lisaks saastab oluliselt loodust.
    Täpselt sama on võsa raiumiega. Võsa on elukekskkond ja ka oluline puhver inimese tekitatud saastele. Millegipärast on aga üha enam inimesi kes tahavad elada lageda põllu keskel kus ei ole ühtegi sentimeetrist kõrgemat rohuliblet ega maast välja kasvavat vitsaraagu.
    Soovitaks kõrbesee kolida, muidu kolib kõrb varsti nende jurde.

  2. loodussõber:

    Niidetud õued ja teepeendrad on tõesti tore.Kuid miks arutult niita alates juba varakevadest looduslikke alasid millest paljud on isegi kaitsealused alad? Ei saa aru! Murutraktoriga niitmisel jääb niidetud rohi maha mis hävitab ka tundlikumate taimede juurestiku.Tundub et on tekkinud põlvkonniti hulk inimesi kes ei saa aru looduslikust ilust.Mõistmatu on ka veel see, et niidetakse naaberalasid omanike vastuseisust hoolimatta.Kokkuvõtteks õelduna on see “Nakkuslik niitmistõbi”üks ütlemata ohtlik haigus mis halvab terve mõistuse.

  3. Aimar:

    Ei kasteheinas põlvini
    me lapsed joosta saa,
    sest vanataat väevõimuga
    aab muru tuunima.

    Minagi selle haiguse vastu võidelda püüdnud. Päris välja ravida pole suutnud (julgenud), aga vaevused on leevendunud. Jälgunud siin naaberrahvaid ja kaugemaidki, nii rasket haiguskollet – vast polegi silma hakanud. Idanaabrid suisa immuunsed, Euroopa lõunaosa suht nakkusvaba jne. Aga noh – mis elu see neil on – kuula linnulaulu ja kahla kõrges rohus. Muruniidukite tuttav ja kõrvuhellitav koor pühapäevahommikuses väikeasulas – see on õige elu mille poole tasub püüelda.

  4. Karmen:

    Šveitsis on see tegevus isegi seadusega mingi ajani keelatud, sest looduslik elukeskkond vaesustub. Ma suutsin ka sel aastal pidurdada kalli kaasa niitmismaaniat ja suutsin säilitada suure karikakrapõllu. Nüüd käime muudkui seda ilu vaatamas ja oleme ühte meelt, et selline tark tegu ikka niitmata jätmine. Eks ühel hetkel tuleb see maha võtta, aga praegu on võrratu vaatepilt.
    Niitmine on kohati arusaamatu jah. Meil külas oli nii ilus lupiiniväli ja siis täiesti arusaamatul põhjusel niideti just enne jaanipäeva maha. Ei tea, kas kardeti loodusega linnategelasi hirmutada :D. Igatahes oli kohe kurb.

  5. Hundi ulg:

    Eks terve mõistus ütlebki, et heina hakatakse tegema jaanipäeva paiku. Nende muude platsidega, mis külgnevad koduõuega… Nendega on nii, et kõik oleneb maastikust. Mõnes kohas ohakas ja takjas ei riiva silma, teises kohas vaatavad naabrid pisut kõõrdi, et malts rinnuni ja ega endalgi pole tahtmist sinnapoole vaadata. Sellise armsa loodusliku aasa tekitamine ilusate põllulilledega on paganama keeruline. Minul isiklikult pole see õnnestunud.

  6. Iff:

    No päris nii ka ikka ei ole, et võsa või heinamaa vohab ja loodus tänab. Igasugu pahalasi hakkab arenema. Ma alustasin heinamaa niitmist uuesti 2 aastat tagasi. Võsa olen ka tagasilõiganud. Kõike tuleb ikka kontekstis vaadata, kui juba mets õunapuud ära varjutab ja putked vohavad, siis on asi pahasti. Heinamaa muutub läbimatuks kuna käid lihtsalt ninali. Äärmustest ma ei räägigi, need kes ülimadalaks ja 120 % niita soovivad, see on tõesti haigus, targem oleks kunstmuru maha panna. Pigem niidan seda heinamaad kui nühin hoovi ülimadalaks.

Jäta vastus