Blogi avalehel

Puu elab mitu põlvkonda üle

July 1st, 2014

Umbes kuu aega tagasi sai minu kodumetsas langetatud üks pirakas vana kuusk, ta oli ära kuivanud. Ega saag tahtnudki kohe temast jagu saada, enne olevat tulnud tüvest üks kandiline tükk välja lõigata ja alles seejärel sai langetamislõikeid tegema hakata. Ise ma seda protseduuri ei näinud, saemees hiljem kirjeldas. Puu oli kukkunud täpselt veoteele, just sinna, kuhu oli plaanis suunata.

Ma ei taha juures olla, kui metsast mõni väärikas vanake maha võetakse, sooviksin endaga enne nõu pidada, et teole õigustust leida. Nii ka sel korral, ehkki tegemist oli juba surnud puuga. Või mine tea, kas päris surnud oligi, sest koor oli veel peal ja rähnid polnud oksliku hiiglase kallale asunud.

Ise poleks ma seda kuivanud puud üldse maha võtma kippunud, aga kuna seal läheduses koristasime juba varem mõned detsembritormis murdunud kuused, küsis naabrimees, et kas toome veotee kõrvalt ka selle kuivanud puu metsast välja. Pidasin aru, siis jäin nõusse. Tüve vaadates ei paistnudki, et kuusk kuivanud või putukaid täis oleks, sest koor oli veel terve. Üleval aga olid kõik oksad juba kuivanud.

Lugesin kuuse aastaringid üle ja olin pettunud – ainult 125. Arvasin ikka, et ju ta vähemalt 140-aastane võiks olla. Puul oli kõrgust rohkem kui 25 meetrit, tüüka jämedust üle 70 cm. Aastaringid olid keskmises kasvueas hästi laiad – ju olid vahepeal soodsad aastad. Selliseid hiiglasi, kes mäletavad minu vanaisa ja isa seal toimetamas, on mul veel mõned kodumetsa alles jäänud. Las nad olla, kuni elupäevi antakse.

Jäta vastus