Blogi avalehel

Linnuemad ja nende lapsed

July 15th, 2014

Lõpuks on jalgpalli MM läbi. Ei soovinud sakslaste võitu, kohe mitte sugugi. Aga läks nagu läks ja üleelatu on juba minevik.

Ka Touri jälgides tuleb ette kurbi hetki, eelkõige Contadori katkestamine. Jääb veel Nibali ja tema meeskond, kus ka meiekandi noormees üheks tegijaks ja toeks. Prantsusmaa kuulsa velotuuriga saavad minu jaoks suvised tähtsamad ning jälgimist väärivad spordisündmused kahe nädala pärast läbi ja seejärel võib tervenisti keskenduda oma tegemistele.

Suvel pole õige aeg metsatöid teha, pigem otsin võimalusi niisama looduses käimiseks. See ei ole raisatud aeg, vaid enese kogumise ja kosutamise aeg.

Viimasel käigul märkasin metsavahelisele teele astuvat lindu, kelles tundsin ära laanepüü, ühe äärmiselt argliku ja peidulise metsakanalise. Ta ilmus tee kõrvalt rohust, liikus sammhaaval, aeglaselt, ringi vaadates ja kuulatades. Olin temast umbes 70 meetri kaugusel ja jälgisin vaikselt, kartes mõnd vale liigutust tehes sammujat lendu hirmutada. Aimasin, et peab olema mingi põhjus, miks ta teed ületades seda nii aeglaselt teeb, seisatab ja ootab.

Selgus saabus, kui püümamma oli peaaegu  jõudmas tee teise serva ja siis ilmus natuke väheldasem samasugune linnuke ning pooljoostes, poollennates kiirustas mammale järele. Ootasin, et ehk on tulemas ka järgmisi, kuid ei.

Olin lindudest liiga kaugel ega kuulnud, kas laanepüü emand ka mingeid hoiatusi jagas. Selliseid olen kord varem kuulnud jõe taga metsas, kui pesakonnale peale sattusin. Tol korral olid püütibud veel õige tillukesed ja nende liikumist võis aimata vaid rohulehtede liikumise järgi. Mamma ise aga keksles nähtavas kohas kõrgemate mätaste ja puuroigaste peal, tõmmates kogu tähelepanu endale. Emainstinkt on piiritu – olla valmis omaenda elu hinnaga kaitsma oma poegi.

Jäta vastus