Blogi avalehel

Põllumees põline rikas, metsamees vaid korra

July 16th, 2014

Olen tähele pannud, et uusi põlluharijaid tuleb juurde, mõned neist on endised karjakasvatajad, mõned hoopis metsamehed. Just nende viimaste pärast on hea meel, sest lõpuks jõudis kohale, et mets kasvab aeglaselt ja järjest suurenevas mahus tulu pole võimalik kogu aeg saada. Vahepeal jõuab kätte metsakasvatamise etapp, mil kulud ületavad tulusid. Hooldusraietega võib tulemuse ka plusspoolele kallutada, kui agaralt toetusi taotleda.

Metsaomanikul, kes enamasti on ka põllumaa omanik, peabki olema tagavaravariant mõne uue ettevõtmise näol tööd ja teenistust nii endale saada kui palgatöölistele pakkuda. Maal elades võib üheks võimalikuks valikuks olla ka vilja- või karjakasvatus.
Näen, et meie kandis lokkavad uudse kultuurina suured herne- ja oapõllud. Pole uurinud, kas hernes ja uba on mõeldud inimeste toiduks või leidub neil mingi muu kasutusala. Üksjagu üllatav oligi kevadel näha, et see suurtalu ei külvanudki tavapärast rapsi ja suures koguses otra, vaid mullast tärkasid hoopis kaunviljad.

Minu maid rentiv põllumajandusühistu kasvatab endiselt teravilja, ikka rukist, talinisu, otra, kaera ja suvinisu. Vahekultuuriks on põldhein. Rohkelt taimemürke nõudvat rapsi nemad ei kasvata, mille üle on vaid hea meel. Kogu põllusaak väärindatakse kohapeal piimaks.

Mulle meeldib vaadata tuules voogavaid viljavälju. Lehvivate okastega odrapõllul joonistab tuul varjundirikkaid mustreid. Talinisu seisab väärikalt, pead püsti. Rukis on rasked pead juba longu lasknud. Viljapõllud on ilusad.
Mõne aja pärast tallatakse nisupõldu rajad – metssiga teab, mis on väärt toit.

Jäta vastus