Blogi avalehel

Valmistumine iseseisvaks eluks

August 25th, 2014

Mida haruldasemad elukad, seda pikem aeg, mil vanemad järeltulijate eest hoolt kannavad ja iseseisvaks saamist õpetavad. Inimeseloomal on see periood kõige pikem, kuid ka mitmetel teistel imetajatel ei lahku pojad vanemate juurest kohe esimestel eluaastatel.

Linnuriigis iseseisvuvad pojad väga kiiresti – kui tiivad hakkavad kandma, siis tuleb endale toitu hankima hakata. Vanemad on hõivatud juba järgmise pesakonna haudumise ja üleskasvatamisega ning esimesed pojad peavad ise hakkama saama. Väiksed linnud on paljudele saakobjektiks, seepärast on looduses nii seatud, et neid peab pesakonnas palju olema. Sama lugu on väikeste närilistega (näiteks hiired), keda jahivad paljud kiskjad ja röövlinnud.

Meie röövlindudel (kotkad, kullid, kakud), kes meelsasti hiirtega maiustavad, on pesakonnas hoopis vähem poegi kui värvulistel või veelindudel. Näiteks kotkastel kulub haudumisest kuni poegade lennuvõimeliseks saamiseni terve kevad ja suvi. Enamasti kasvatatakse üles vaid üks poeg (kaljukotkas, konnakotkas). Sügiseks peavad pojad nii tugevaks saama, et suudavad pika rändetee lõunamaale vastu pidada.

Lennuoskusest üksi on vähe, vanemad hoolitsevad ka selle eest, et noored omandaksid saagi püüdmise tarkusi. See on eluks sama oluline kui tiibade tugevus.

Praegu on konnakotkaste pojad pesast välja lennanud, vanemad on vähendanud neile toidu kättetoomist ning tühi kõht sunnib noori omal käel hiiri või konni püüdma. Esialgu tutvutakse ümbrusega ja pesast väga kaugele ei lennata. Selle juures hoiavad vanalinnud noortel silma peal, vajadusel ohtudest häälitsusega märku andes.

Kui on ilus ilm, lendab terve kotkapere koos taeva all, kust kostab noorlinnu sagedasi kilkeid. Kui minu metsa konnakotkapoeg parajasti kõrrepõllule oli maandunud ning vanalind õhust märkas mind põlluteed pidi lähenemas, saatis ta häälitsustega pojale hoiatusi, et olgu inimesega ettevaatlik!

IMG_4406

Mina muidugi lihtsalt rõõmustasin, et sain üsna lähedalt kotkapoega näha. Eks tema nägi mind samuti. Hoiatused õhust jätkusid, kuulekas pojuke tõukas end maast lahti ja suured tiivad kandsid teda otsejoones pesametsa suunas. Tore oli teada saada, kui suureks üks tilluke tibu juba sirgunud on. Oma vanematest erineb ta praegu vaid natuke tumedama pruuni värvitooni poolest, kus tiivasulgede otstes palju valgeid tähne ja kukla taga hele laik.

Kui veidi aega hiljem sealtsamast mööda sõitsin, oli terve kotkapere kolmekesi lennus. Tehti õhus ringe ja keriti tasapisi kõrguste poole. Kõike seda läheb noorel kotkal elus tarvis ning selleks tuleb treenida ja tugevaks saada.

Ema lahkub neist siit kõige esimesena ja noorlind isaga järgnevad hiljem. Hiljem ei pruugi poeg oma vanematega enam kohtuda. Uuel kevadel saabub sama kotkapaar taas vanale pesale, sest see on nende päriskodu. Neljandal eluaastal leiab praegune kotkapoeg endale paarilise, kellega valivad uue pesapaiga. Ja see ei pruugi enam isegi mitte Eestis olla, vaid kusagil mujal Euroopas. Soomeni konnakotkad ei rända, Eesti on põhja suunal viimane pesitsuspiirkond.

Jäta vastus