Blogi avalehel

Puravikud kuulutavad seenehooaja avatuks

August 26th, 2014

Taevas tilgub vahetpidamata ega lase väljas suurt midagi teha. Üht metsaretke vihm ei sega, pealegi ütles sisetunne, et mine ja vaata…

Korilase geenid alt ei vea, eriti kui õiged kohad ammu teada. Hakatuseks kaks suuremat ja seejärel kümneid ja kümneid noori kivipuravikke, kõik kõvad, ilma ühegi ussita. Astusin mõne sammu ja kummardusin järgmisi pruune iludusi korvi lõikama. Võtmata jätsin sõrmeotsa suurused, alles samblast tärkavad nupud. Neid lähen varsti uuesti vaatama.

Teine metsatukk jäigi läbi käimata, sest korv sai liiga kiiresti täis. Mõned kukeseened ja kolm kollariisikat leidsin ka. Riisikate aeg pole vist kätte jõudnud, aga see selgub järgmise metsaretke ajal. Igatahes nii palju kivipuravikke kui sel korral, pole ma kunagi varem saanud. Nemad avasidki minu tänavuse seenehooaja.
IMG_4417

Ma ei ole enam nii suur marineeritud seene austaja, nagu olin nooremast peast, seepärast ei hakka liiga väikseid seenetittesid lõikama. Kivipuravikud on suurepärased värskelt praetuna, sobivad pirukate katteks või täidiseks, kastmete või juurviljahautiste sisse ja liharoogade kõrvale. Neid võib kuivatatult supi sisse panna või säilitada pärast läbikuumutamist portsjonitena sügavkülmikus, et talvel võtta oleks.

Äsja korjatud puravikest panen suurema osa kuivama. Puhastan seened prahist, pühin kübarad paberiga üle, noortel jätan eosed kübara külge, vanematel eemaldan. Seejärel lõikan seened tükkideks ja ajan niidi otsa ning riputan seeneketid puuküttega pliidi kohale kuivama. Vihmase ilmaga sobibki aeg-ajalt pliidi alla tuld teha. Kuivanud seened panen hiljem paberkottidesse ja hoian toas kapis.

Kindlasti on puravike toiduks kasutamisel veel hulk huvitavamaid mooduseid kui mina tean. Mulle igatahes meeldib nende seente mahe maitse, mis tuleb esile just värskelt tarvitamisel.
Seenesõbrad, metsarikkused ootavad!

Jäta vastus