Blogi avalehel

Sammud viisid ammukäidud radadele

August 28th, 2014

Mõtlesin hetke ja pöörasin metsateelt kõrvale. Jalad ise kandsin mind üht ammust sisse tallatud rada, läbi mustika- ja pohlavarte, mööda õitsvast kanarbikust, pehme samblaga nõlvadeni.

See oli taaskohtumine oma vanade paikadega künklikus palumännikus, kus alustasin käimist umbes 45 aastat tagasi ning kuhu viimasel kümnel aastal pole enam sattunud. Oma mets on vahepeal kogu tähelepanu endale saanud.

Uskumatu, et kõik on endine! Ka männid on sama suured kui nad olid enne, ainult mõned kipuvad habemesse kasvama. Vanust tuleb juurde, kuid see teeb nad ainult kaunimaks. Tere, mu noorusaja marja- ja seenemetsad!
IMG_4431
Siia vurasin esimest korda 125-se mootorrattaga, kui polnud veel juhilubasidki, hiljem 750-se külgkorviga, kuhu sai mõnusasti marja- või seenekorvi presendi alla pista. Kui lapsed sündisid, olin juba Ziguli omanik. Mõne aasta pärast, kui poistel jalad all, hakkasin neidki metsa kaasa võtma ja seente tundmist õpetama. Oskus häid söögiseeni ära tunda ja huvi seeni korjata püsivad mõlemal tänapäevani.

Ühel aastal oli palju mustikaid, võtsin lapsed ka appi korjama. Kuidagi kannatasid nad paar tunnikest välja, korjasid nopsikud täis, kuid sai selgeks, et marjakorjamine pole poiste teema. Hiljem ma sellega neid ei kiusanud, hakkasime hoopis jõe ääres kalal käima.

Vaat kui palju sooje mälestusi minevikust ärkas ellu, kui nüüd uuesti vanadele radadele männimetsa alla jõudsin, õnnelik, et mets on hästi hoitud. Ehk kaitseb mingi seadus neid jääajast pärit liivaseid vooresid alasti raiumise eest veel edaspidigi.

Muu hulgas vaatasin loomulikult üle, kas seeni on. Pool korvi ilusaid pilvikunuppe (need kõige maitsvamad, kahvatuoranžid), mõni puravik ja natuke kukeseeni. Tavaliselt rohkelt kasvavaid kitsemampleid veel pole, männiriisikaid ega võitatikaid ka mitte.

Jäta vastus