Blogi avalehel

Pajuliblikas läheb talvituma

September 2nd, 2014

September on käes ja neil liblikail, kes valmikuna kevadeni elavad, on aeg talvitumiskoht otsida. Pildil oleva valgetähn-pajuliblika määrasin tänu uuele liblikaraamatule, kus liikide tunnuseid on üksikasjalikult kirjeldatud.
IMG_4441
Pajuliblikas on enamasti metsaliik, kuid võib liikuda ka mujal looduses, kus lehtpuid kasvab. Ta on pikaealine, mis tähendab, et liblikas elab valmikuna peaaegu terve aasta. Juulis koorunud liblikad talvituvad, ilmuvad taas välja aprillis, paljunevad ja elavad juunikuuski, kuni tiivad kuluvad ja aeg saab otsa. Uue põlvkonna röövikud söövad paju, remmelga või haava lehti ja neist saavad juulikuus järgmised värviliste tiibadega liblikad.

Valgetähn-pajuliblika leviala ulatub Venemaalt Ida-Euroopani, Kesk- ja Lõuna-Euroopas väga haruldane.
Enne, kui ma seda lugu postitama asusin, vaatasin kindluse mõttes, et mida internetis valgetähn-pajuliblikast kirjutatakse. Selgub, et temast räägitakse kui haruldusest, kes on meile ida poolt sisse rännanud ja keda Eestis üliharva esineva liigina polegi varasematesse liblikaraamatutesse pandud.

Valgetähn-pajuliblikat kiputakse esmavaatlusel segi ajama tavalise koerliblikaga, kes aga on pajuliblikast väiksem ja tiivamustris leiab olulisi erinevusi. Ega ma ilma raamatu abita poleks õige nimetuseni jõudnud, kuna seenekübaral peesitav liblikas paistis suuruselt pigem admirali mõõtu olevat.
Septembri alguseks peaksid valgetähn-pajuliblikad otsima endale mõne peidupaiga, kus tardunud olekus talv üle elada.

Jäta vastus