Blogi avalehel

Metskitsed kosuvad

September 3rd, 2014

Jälle on käes ajad, mil põllul puhkavad või rohtu söövad metskitsed ei pista iga möödasõitva auto peale kohe paaniliselt metsa poole jooksu. Vahepeal oli selline käitumine valdav. Ju pole neile mitu aastat jahti peetud ning ohutunne on väiksemaks jäänud.

Praegu on kitsed metsast välja tulnud ja kari (3+5) käib peaaegu iga päev koristatud talinisu kõrrepõllul toitumas. Samas kohas olid nad ka eelmisel sügisel ja talvel, kui orast sõid. Ega kauaks seda rõõmu neil ilmselt pole, sest künnijärg hakkab ka sellele põllule jõudma.
IMG_4448
Kaheksa looma hulgas nägin kaht pulksarvedega sokupoissi, vist eelmise aasta talled. Tänavuste tallede sootunnused pole kaugelt nähtavad, kuid emaste ülekaal on karja sees siiski valitsev. Üks uhkete sarvedega sokk on vahepeal kaotsi läinud, teda nägin viimati kevade poole. Äkki võtsid jahimehed selle tubli soojätkaja ära, oleks kahju küll.

Metskitsi näen vahetevahel ka mujal, näiteks ühel suurel ja seni koristamata rukki väljal, kõrvad ja sarved vaevu vilja seest paistmas.

Jahimehed kütivad praegu rohkem metssigu, keda on piisavalt. Metskitsedel lastakse vahepealsest mõõnaajast taastuda. Eelmisel nädalal kuulsin, et õhtuse varitsuse ajal, kui seakari lagedale ilmus, jäi üks teistest eraldi hoidev siga kirbule ja oh imet! – tal jooksis ümber kari tillukesi vöödilisi põrsaid, väiksed kui rotid, aimatavad vaid rohu liikumise järgi. Jahimees tänas õnne, et asi kahtlane tundus ja jättis päästikule vajutamata. Tavaliselt sünnivad põrsad ikka kevadel varakult ja kosuvad suvega noorteks kesikuteks, kuid selle emisega läks küll midagi valesti. Ebatõenäoline, et tema põrsad jõuavad sel määral kosuda, et suudaksid talve üle elada. Selliseid nopivad isegi rebased, ilvese või hundi suutäiest rääkimata.

Jäta vastus