Blogi avalehel

Vabariigi valvur

October 24th, 2014

Metsamehed, kes riigimetsas praegu suuri lagedaid lõikavad või harvendust ja hooldusraiet teevad ning alusmetsa puhastavad, on juba harjunud, et pea iga päev liigun neist mööda, vahel peatun ja ajan paar sõna juttu. Küsivad siis, et miks ma kõike nii pingsalt uurin. Kord vastasin, et olen vabariigi valvur.

Naljaviluks visatud sõnades on tegelikult tõetera taga. Mul pole sugugi ükskõik, mis on juba juhtunud või mis juhtub edasi minu koduküla metsadega. Seepärast sõidan või käin sihtidel ja raiesse minevates metsades enne ringi, kui need lõplikult kaovad. On küll riigimets, aga samas natuke minu oma ka. Olen aastatega need läbi kamminud ja tunnen mõnda kohta paremini kui mõni hiljuti ametisse seatud asjamees, kaugelt tulnud töömeestest rääkimata.

Viimasena vaatasin kaht eraldist, mis tõenäoliselt tuleval nädalal harvesteri hammaste vahel lagedaks tehakse. Natuke kahju, et riigimetsas tähendab lageraie puhast platsi, mis edaspidi üle pinna uuendatakse. Ilusad noored kuused, mitte mingid laiutavate okstega varjus kasvanud rääbakad, vaid lausa jõulupuud, üle 2 m pikad, lõigatakse koos muu võsaga täielt maha. Seda sihvakate mändide-kuuskede naabruses grupina valgusküllases kohas, kus hea tahtmise korral oleks võimalik järelkasvu säilitada. Oma metsas teen igal juhul nii, sest siis on vähem istutamist ja osa uuendust juba olemas. Tean küll, et riigimetsas tahetakse ühevanuselist metsa kasvatada, kõik korraga kasvama ja korraga maha samuti, nagu farmis või viljapõllul. Ainult eraomanik võib lubada väiksemaid erivanuselisi metsaosi.

Tegelikult tahtsin jõuda hoopiski vabariigi valvamiseni, mis viimasel ajal tähendab metsateedel ja sihtidel silma peal hoidmist. Kui kuulsin, et eemalt sihilt kostab jälle masina kolistamist, sõitsin vaatama ja sihi lõpus paistis ekskavaator töötamas. Taipasin, et ju saadeti rööpaid tasandama, sest paar päeva on veidi miinuskraade olnud. Järgmine siht oli tõepoolest juba silutud. Seejärel liikusin kolmanda sihi otsa, millest on augusti viimases blogipostituses tehtud pilt – röötsakil metsaveotraktor mülgaste vahel. Võrdluseks ongi siin pilt samast kohast nüüd, pärast tasandamist.
IMG_5004
Kraavi kallast oli ka silutud ja sealt välja juuritud võsa maetud sihi muldkatte alla. Silma enam ei riiva, aga ega ta niipea kandma ei hakka, petlik. Oleks inimestel oidu, et nad sellele sihile niipea ühegi masinaga peale ei sõidaks, ka väiksema autoga mitte. Kui ilusat liikumisteed soovitakse, peaks kuiva ajaga selle laiade roomikutega kõvasti kokku tallama ja laskma rohtuda. Alles siis jääb kandma. Aga kas tõesti peab ikka enne lõhkuma ja siis taastama?

Jäta vastus